Viies:

Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.
_____________________________________________________________________________

Olime jõudnud minu korteri ette ning see kolmas võõras poiss avas meile ukse. Astusime koos koridori ja nagu ikka vaatasin ma taas kõige ülemisele korrussele treppide vahelt. Ohkasin ning istusin trepi peale maha. Harry, Nora ning see kolmas isik vaatasid mind üpriski mureliku näoga ja ma palusin neil edasi minna. Nora läks selle tundmatuga üles, kuid Harry istus minu kõrvale ning võttis mu kaissu, lükkas mu juuksed silme eest ning pühkis sõrmedega mu nina alt vere ära. Mul hakkasid lihtsalt silmadest pisarad jooksma ja ta hoidis mind sellevõrra veel tugevamalt kinni.

"Näen ma nüüd oma sinikaid täis näoga väga hirmutav välja?" Harry vaid naeratas selle peale ning tõusis püsti ja kükitas mu ette. "Ei, need sinikad ei riku su välimust karvavõrtki. Me küll ei tea üksteist väga hästi, aga usu mind, mul on õigus." Tundsin kuidas mu põsed hakkasid mul näolapil õhetama ning ma tõusin püsti. "Lähme edasi?" Harry vaid noogutas ning võttis minust ümbert kinni, et ma talle toetuda saaks.

"Oeh, kullakene, me juba nii muretsesime ja milline sa välja näed?" Küsis vanaema koheselt, kui me uksest sisse astusime. Ta kallistas mind tugevalt ning saatis mu oma tuppa, kus teised juba istusid. "Vanaema, ära muretse, minuga saab kõik korda, ma olen tugev tüdruk." Vanaema silitas mu pead ning tema kortsulised silmad puurisid minu omasid. "Jah, ma tean, et oled!" Ta pani mu toa ukse kinni ning lahkus.

"Nonii, istu nüüd siia tooli peale ja me puhastame su näokese nüüd ära. Su vanaema jättis meile siia marlilapikesi jms ka." Istusin oma arvutitooli peale ning sõitsin sellega Nora ette. Ta hakkas minu näo kallal askeldama ja silmanurgast võis näha, kuidas poisid omavahel oma nö poistemänge mängima hakkasid. Köhatasin korraks ning mõlemad vaatasid minu poole ning istusid tagasi voodi peale. "Mm, muide, sina, kolmas isik, kas sa oledki see .. ee .. Tarmo?" Poiss hakkas naerma ning istus täpselt Nora kõrvale, ning kinkis talle põsemusi. "Heh, tundub nii, et minust on sulle juba räägitud." Heitsin talle vaid põgusa pilgu ning ootasin kuniks Nora lõpetab.

"Nonii, valmis ta ongi. Nüüd võid peeglisse vaadata, ma arvan, et sa pole seda veel teinud. Asi ei olegi nii hull, kui alguses paistis." Tõusin toolilt püsti ning vaatasin kapi kõrval olevasse peeglisse. Mu näolapi peal oli 4 suurt marlilapi/plaastrit ning mu nägu oli üsna paistes, ka kätel tundus palju sinikaid olevat. Kõndisin seejärel kapi juurde, võtsin sealt välja lohvakad hiphoparid ning suure t-särgi. "Ma lähen vahetan wc's riided ära." Rahvas ainult noogutas mulle vastuseks. Peale riietevahetust kõndisin kraanikausi juurde, panin mõlemad käed kraanikausi ääre peale toetuma ning lihtsalt vaatasin end peeglist. Mu välimus oli jube. Lugesin kokku kõik oma sinikad keha pealt ning väljusin ruumist.

"Hei kullake, ma tegin sulle teed ja moosisaiu. Siit jätkub teile kõigile." Muutsin koheselt liikumissuunda ning järgnesin Vanaema häälele kooki ning tänasin teda. Haarasin just puhtaks tehtud laua pealt oma söögi ning jäin enne köögiust seisma. "Ega isa sellest midagi ei tea?" Vanaema kõndis minu kõrvale ning toetas käe vastu uksepiita. "Ei, aga on targem, kui sa talle sellest räägid. Kui mitte täna, siis homme ikka." Puurisin oma pilguga põrandat ning liikusin paar sammu edasi. "Oota, kooli ma sind küll nüüd pikka aega ei lase. Parane ennem kenasti ära ja siis räägime sellest edasi." Noogutasin nõusolevalt ning kõndisin oma tuppa.

Panin teetassi ettevaatlikult laua peale ning ulatasin Tarmole moosisaiadega taldriku. Ise pugesin voodisse tekialla. Harry istus mu voodi peale ning lubas mu ilusat und valvata. Naeratasin vaid selle mõtte peale ning enne magama jäämist lubasin ka teistel oma sõpradel enda juurde soovi korral ööseks jääda.

Sellest kõigest on nüüdseks möödas 2 nädalat ja mu nägu näeb juba enamvähem välja normaalne. Mina ja Harry oleme nagu sukk ja saabas. Ta oleks kui mu 2. vend. Nora ja Tarmo on õnnelikult koos ja tuleb välja, et neil on siiski see esimese silmapigu armastus. Hm, imelik, mina sellesse eriti ei usugi. Kui ma isale sellest kõigest rääkisin, mis juhtus tol päeval, oli ta alguses päris murelik ja vihane, kuid kui Clarie pool nädalat hiljem minu ukse taha vabandama tuli olime me kõik palju rahulikumad ja tegelikult ka üpriski üllatunud. Ma andestasin talle, kuid siiski väga kaudses mõttes. Seda kõike päriselt andestada on raske ja temaga suhtlemine jääb küll totaalselt viimaseks mõtteks minu elus.

"Ilusat laupäeva hommikut, Vennakesed!" Ütlesin rõõmsalt Harryle ja Devinile, kes just ärganud olid ning kööki sisse jalutasid. Harry oli jäänud minu poole taas ööseks ja minu arvates sai ta isegi Deviniga suurepäraselt läbi. Võiks öelda, et ta ka Devin pidas teda, kui oma perekonnaliikmeks. Mõlemad poisid tulid minu juurde ning kallistasid mind kõvasti."Sullegi, Sofie!" Ütlesid mulle mõlemad kooris. "Oot, oot, ettevaatlikumalt, eks? Mõned kohad teevad mulle siiski veel valu." Poisid lasid minust lahti ning pugesid laua taha hommikusööki ootama. Tõstsin äsja valiminud pudru kaussidesse ja panin need lauale. "Head isu!" Vastuseks sain vaid noogutused ning kõndisin oma tuppa.

Tuppa sisenedes puhus mulle koheselt näkku külm tuuleiil ning ma sulgesin lahti jäetud aknad. Istusin akna alla ja lihtsalt vaatasin, mida õues inimesed teevad, kes mida kannab jne..Siit ülevalt tänavale oli tõesti võrratu vaade. Ma pole sellest vahejuhtumist peale kordagi õue oma nina pistnud ja tundsin, et vajan seda nüüdseks juba kohutavalt. Olin nii süvenenud linna vaatamisse, et ei pannudki Harry tuppa tulekut tähele.

"Hei, Sofie!" Võpatasin hääle peale ning pöörasin end ümber. Naeratasin talle ning kutsusin ta enda kõrvale istuma. Harry tegi mulle oma armsat naeratust ning sättis end minu kõrvale. "Kuidas läheb?" Küsis ta vaikselt ning haaras laua pealt kausist ühe küpsise. Lükkasin oma juuksed kõrvataha ning otsustasin siiski, et hakkan omale tuka sisse patsi punuma. "Hästi." Vastasin kerge naeratusega. "Sofie, mäletad, kui ma sind esimesel päeval koju saatsin?" Vaatasin teda segaduses oleva pilguga ning noogutasin. "Ma küsisin su msni, aga sa kõndisid lihtsalt minema." Võtsin selle peale voodist padja ning viskasin teda. "Mh, sa olid ju mulle lihtsalt mingi suvaline võõras ja kust pidin mina teadma, et sa mulle nii kalliks ning lausa teiseks vennaks saad, ah?" Ta nihkus mulle lähemale ning hakkas mind kõditama ja meie naer mattis kogu korteri.

Uksele kõlas koputus, ning ma kutsusin ukse taga oleva isiku tuppa, teadmata, kes seal on. Tuppa astus pisikene plikatirts, kes oli moosisaia söömisega nii ametis olnud, et tal oli suu kõrvuni sellega koos. "Hei, pisike!" Hüüdsin talle ning kõndisin ta juurde, et ta sülle võtta ja meie juurde voodisse tõsta. Mammu haaras mu voodi peal oleva mänguhiire ning hakkas sellega mängima ning peale väikest mängimist andis ta hiire Harryle ja palus tal temaga mängida. Nad olid niii armsad seal kahekesi.

"Hm, mis sa arvad Mammu, äkki mängiks nii, et sina ja mänguhiir olete minu ja Sofie hiirelapsed, et nagu mängiks kodu?" Hakkasin selle jutu peale ainult naerma ning viskasin end pikali. "Harry, kas sa liiga vana ei ole kodumänguks?" Küsisin tema käest kuidagi läbi naeru. Harry ainult raputas pead ning puudutas sõrmeotsaga Mammu nina. "Sinu pisikese jaoks pole ma kunagi liiga vana, et kodu mängida, eksole?" Mammu noogutas. Võtsin laua pealt salvrätti, et Loreta-Marii nägu moosist puhtaks pühkida ning viskasin siis paberi prügikasti, tõusin voodilt ja tegin lahti oma riidekapi.

"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.