Neljas :

Dušši alt väljudes võtsin endale ümber puhta käteräti ning panin mustad riided pesukorvi. Võtsin kraanikausi kõrvalt oma puhtad riided magamiseks ning panin need selga, pesin veel hambad ära ning läksin oma tuppa sooja teki alla. Uni oli juba kohutavalt suur, aga huvitav, kes oli see võõras poiss, Harry, kes mind täna koduni saatis? Selle mõttega sulgesin ma ka silmad, kohendasin patja ning jäingi magama.
________________________________________________________________________________

Trrr-trrr-trrr. Tegin vaevaliselt lahti oma unised silmad ning lülitasin välja äratuse. Tõusin kuidagi oma voodis istukile ning heitsin pilgu tervele omale toale. Ajasin end püsti ja tõmbasin sõrmedega läbi oma tumedate juuste ning kõndisin kööki. Esimesena jäi mulle silma pliidiääres toimetav vanaema ja kui vaatasin köögilaua juurde, nägin oma isa. Koheselt oli uni läinud, jooksin isa juurde ja ka tema tõusis laua tagant püsti. Tegin talle hästi suure kalli. Tema kodus olek toob alati päikese välja.

"Hommik, printsess." Ütles ta mulle vaikselt, tegi musi põsele ning eemaldus minust. "Hommik ja issi, aga kas süüa saab varsti, vanaema?" Vanaema võttis kapist taldriku ja tõstis sinna ühe pannkoogi ning pani selle lauale. Läksin laua taha ja pugisin kiiruga pannkoogi sisse, tänasin vanaema ning kepslesin oma tuppa, et võtta sealt riided. Läksin vannituppa, pesin hambad ja käisin kiiruga dušši all. Peale igat pesu näevad mu juuksed välja nagu lshdfkhkrt. Ühesõnaga kohutavalt lokkis. Kammisin oma juuksed läbi ning võtsin fööni. Tänu uuele ja heale föönile on mu juuksed 5 minutiga kuivad. Värvisin oma ripsmed veel üle ning panin käteräti kuivama.

Kuulsin koridorist juba oma venda ning läksin vannitoa ukse peale. "Hei Devin, mind ei ootagi ära?" Devin vaatas mind tüdinenud ilmega ning istus prantsatades koridoris oleva väikse kummuti peale. Kõndisin tema juurde ning istusin ta kõrvale. Puurisin oma pilguga ta silmi ning lootsin, et ta räägib mulle, millest ta mõtleb ja ta tõesti hakkaski seda tegema.. "Tead, ma mõtlesin natukene selle eilse peale ja ma jätan vist Clarie maha ja ära üldse muretse, ma ootan sind köögis."

Jäin suurte silmadega oma venda vaatama ning rõõmustasin salaja uudise üle. Jooksin oma tuppa, haarasin koolikoti ning panin esikus selga jope ja jalga ketsid. Mitte keegi vist ei kujuta ette, kui rõõmsaks see uudis mind tegi, kuid samas.. Mu vend on ju õnnetu. Nõjatusin köögiuksele ning lükkasin juuksed oma silmade eest. Juba tõusis Devin toolilt ning me võisime liikuma hakata.

Avasin taas tuttava suure koolimajaukse ning igapäevane rahvamass tungles juba kõikjal ringi. Saatsin vennale hüvasti jätva pilgu ning kõndisin garderoobi poole. Olin põhimõtteliselt ruumi sisenemas kui kuulsin Clarie ja tema sabarakke rääkimas. Jäin ukse taha seisma, ning kuulasin. "Pft, eile seal peol oli nii palju nunnusid kutte ja ma sain enamuste numbrid ka.. Ma arvan, et nüüd ongi vist aeg peatükk Devinile kriips peale tõmmata.."

Sellest mulle piisas. Tormasin koheselt ruumi sisse ning kõndisin tema juurde, sirutasin välja oma käe ning jätsin talle mälestuseks ühe armsa käejälje põsele. Ta asetas oma käe täpselt löögi koha peale ning vaatas mind imestunud pilguga. "See oli Devini eest, järgmise võin enda eest ka anda.." Võtsin kiiruga jope seljast ning panin selle varna ning kõndisin tagasivaatamata füüsikaklassi poole.

Astusin lärmakasse klassiruumi ning jalutasin oma koha juurde. Norat, kes oli ühtlasi ka mu pinginaaber, polnud. Tundsin kuidas seest poolt kuidagi õõnde kiskus ja ma haarasin koheselt koolikotist oma telefoni, et tüdrukule helistada.

N: Jaa?
S: Issand, kui tore, et ma viimaks sinust kuulen! Kus sa oled?
N: Umm, sry tips, aga ma ei tule täna kooli.
S: Juhtus midagi?
N: Eino, eii, lihtsalt, ma pole veel koju jõudnud ja hetkel olen üldse teises linnas Tarmoga.
S: Tarmo? Kes see veel on ?
N: Ah, eile üks nunnukas sealt kambast, aga kuule, ta ärkas ka just, niiet, õhtul räägime, eksole?
S: Oot, Nora..
*tuuut-tuut*

Einoh, okei, äge siis.. Mu parim sõbranna litutab mingisuguste poistega ringi, ei tule kooli ja pealekauba ei räägi ta ka veel mulle midagi. Selge. Haarasin kotist pinali ja vihiku ning sodisin lihtsalt kuni tunnikellani mustreid vihikusse. Peale koolikella jäi ka klass vaikseks ning kõik hakkasid tegema ülesandeid mis meile etteantud olid.

Terve päev ei kuulnud ma Clariest midagi, isegi ta sabarakud olid jäägitult kadunud. Võtsin garderoobist oma jope ning kõndisin koolimajast välja. Päike paistis taevas eredalt, linnud laulsid ning tuul sasis hoolega mu juukseid.Tõotas tulla kena pärastlõuna. Tõmbasin veel hingetõmbe jagu seda mõnusat ja värsket õhku sisse ning seadsin sammud kodu poole.

Olin jõudnud just paarisaja meetri kaugusele kodust, kui keegi mu nurgataha tõmbas ja kusagilt mulle valus hoop vastu nägu tuli. See lõi mu pikali maha vastu seina ja sellele järgnes veel paar sellist. Ma pole kunagi olnud ohver koolivägivallas või üldse muus seesuguses ning see tunne mis mind hetkel läbis oli hirmutav. Ma üritasin hüüda appi kuid keegi hoidis oma musta ja õlist käsi mu suu ees ning ma ei näinud midagi, kuna siia nurka ei paistnud eriti päikest. Tundsin, kuidas pisarad üle mu põskede jooksid ning ma andsin lihtsalt alla. Kes küll midagi sellist mulle teeks ja üldse miks? Kaotasin teadvuse ning järsku oli kõik pime.

Tundsin midagi märga oma näos ning kusagilt kõrvalt kõlas paar tuttavaid hääli. "Sofie, kas sa kuuled mind?" "On temaga kõik korras?" Hääled rääkisid läbisegi ning mul oli tegelikult väga raske nende juttu eristada. Pühkisin käega oma ninaalust ja see kleepus. Veri. Avasin oma silmad ning vaatasin ümberringi. Nora, Harry ja mingi kolmas isik vaatasid mulle suurte silmadega otsa ning ma vaatasin lihtsalt piinlikusest maha. Koheselt tormas Nora minu ette ning kallistas mind kõvasti.

"On kõik korras?" küsis segaduses olev tüdruk kohe esimese asjana. "Mm, ma loodan küll, aga kust te teadsite, et ma siin olen?" Mu pea valutas kohutavalt ning ma sulgesin taas silmad. Nora hakkas koheselt seletama. "Kell oli juba palju ja su vanaema ning vend muretsesid. Nad helistasid koheselt minule, et ega ma sinuga juhuslikult pole ja mul oli juba lõunast saati kahtlane tunne sees. Seega me tulime kambaga tagasi linna ja asusime sind otsima. Tunnikese pärast sain ma ka Clarielt sõnumi, et olgu see sulle hoiatuseks, et sa temast edaspidi oma käed eemale hoiaksid.. Nüüd sa pead mulle ära räägima, mis koolis juhtus?"

Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.