Esimene :

Avasin suure puust ukse vaikse kriuksatusega ja hakkasin trepikojast mööda treppe üles poole kõndima. Ma olen alati vihkanud seda, kui kõrgel ma elan. Viimaks üles jõudes koputasin paar korda uksele ja vastu tuli mulle mu vanem vend ning avas mulle ukse.

Devin vaatas mulle päris üllatunud näoga otsa ja hakkas kohe mind küsitlema. "Hei, nii vara juba kodus?" "Kuule jah, täna jäeti viimased tunnid ära, kuna õpetajatel hakkas mingisugune koolitus." Panin tuuleka varna ja kepslesin oma tühja kõhuga külmkapi juurde, et sinna sisse piiluda. Hakkasin silmadega toitu otsima aga oh seda üllatust. Vastu vaatasid vaid tühjad vorstipakendid ja hommikune puder. Oeh ..

Vahepeal oli kööki tulnud ka mu vend, et kohvitassi kraanikaussi panna. "Kas midagi on valesti?" Vaatasin talle veidi pettunud näoga otsa ja suunasin käega külmkapi poole. "Kas see on sinu kätetöö?" "Ei, pigem sinu, mina sõin hommikul ikka pudru ära!" Müksasin teda vaikselt, mille peale tema mu sülle krabas ja mind kiusama kukkus. Ma armastan, kui ta seda teeb, see paneb mind alati naerma. "Ei, ei, ei, lase mind maha! Ma rääkisin üldse nendest tühjadest vorstipakenditest." "No, anna andeks, aga mul oli vahepeal kiire, pealegi tuleb varsti Clarie siia ja siis ma luban, et me läheme koos poodi."

Siplesin end tema süles selle jutu peale maha, võtsid tühjad pakendid, panin külmiku ukse kinni ja kõndisin prügikastini. Jälle tema, kuidas mu vend juba ometi aru ei saa, et just tema on see, kelle eest ma igapäevaselt koolis põgenen, kuna ta suudab mu elu põrguks teha. Miks ta ometi ei näe? "Okei, aga palun ütle siis vähemalt, et ta siia kauaks ei jää." "Heaküll kullake, ma luban sulle." ja tegi mulle põsepeale musi. Kõndis koridori haaras oma jope ning toppis jalga oma tennised ja läinud ta oligi.

Mis siis ikka, pidin ootama veel natukene, et süüa saada. Läksin oma tuppa ja haarasin lauapealt oma punase, kuid tagasihoidliku läpaka. Senikaua kuni see tööle hakkas valisin telefonist oma parima sõbranna nr'i. Kutsub.

Nora(N): Jaa?
Sofie(S) : Hei, Nora!
N: Oeh, sina, mul oli nii kiire, et ei jõudnudki ekraani vaadata, aga kas on midagi mureks, tips?
S: Tegelikult ei ole, aga ma tahtsin küsida, et ega sa täna õhtuks midagi plaaninud juba pole?
N: No, ma mõtlesin tegelikult matemaatikat korrata ..
S: Mh, sul on aega seda teha ju küll, ma mõtlen nii umbes 3 tunni pärast.
N: Aa, aga, räägi, mis sul siis pakkuda on?
S: Ma pean täna õhtul Mammu (Loreta-Marii) tädi juurest ära tooma ja peale seda ma mõtlesin, et äkki võiks natukene pargis istuda, jäätis süüa ning ilusat kevadõhtut nautida?
N: Kõlab päris kenasti, ma peaksingi hakkama siin juba vaikselt uutele poistele silma peale viskama, vanad söberid lihtsalt käivad järel ja ei tee midagi, aga heaküll siis, kell 6 näeme ?
S: Haha, no muidugi. Aga jah, tule palun siis minu kortermaja ette.
N: Sobib, tsau, kullake!
S: Tsaukii!

Vähemalt on nüüd õhtu sisustatud. Liikusin oma pisikese riidekapi poole, vaatasin sealt midagi mugavamat selga ning sukeldusid arvutisse. Msnis polnud nagu ikka, mitte midagi huvitvat ning facebook on kaa tühi nagu ikka. Mis siis ikka, võtsin lahti tumblri ja lihtsalt reblogisin kõike, mis meeldis.

Kell liikus linnutiivul ja juba laulis mu armas telefon lauapeal. We are gonna dance into the sea, all I want is You, you're ma cherie.

Nora: Noh, kus sa juba oled, ma olen sind ootanud siin all juba 5 minutit, kas sul läheb veel kaua?
Sofie: Oeh, kas kell on juba tõesti nii palju, okei, ma vahetan kiirelt riided ära ja jooksen siis. Tsau.

Viskasin oma telefoni voodi peale ja lükkasin läpaka kaane kinni. Otsisin kapist endale mustad teksaretuusid ja peale roosa t-särgi ja halli pusa, millele oli peale kirjutatud "I ♥ New York". Haarasin voodi pealt veel kiiruga oma telefoni, ja kõrvaklapid ning koridoris viskasin jalga oma baleriinad ning kiiruga võtsin kaasa veel mingi suvalise tuuleka.
Jooksin kiiruga trepist alla ja nägin juba uksetaga vihast Norat seismas.

"No, anna andeks, ma tõesti ei pannud kella tähele." Üritasin manada oma näole võimalikult kurva ja andeks paluva näo ning tegin talle kalli. "Noh, heaküll, aga läheme nüüd, muidu me ei jõua ju üldse kaua õues olla." Noogutasin vaid vastuseks ja hakkasin oma tuulekat omale selga toppima, kuid oh häda, ma võtsin kaasa just selle tuuleka, millel oli lukk hiljuti katki käinud ja ma ei saanud seda eest kinni panna.

"Mul on lukk katki." "Ah?" vastas Nora eemal olevalt. "Mul on tuuleka lukk katki ja õues ei ole just kõige soojem." "Hmm, aga siis ongi ju just hea pargis istuda ja oodata, kuniks mõni armas poiss sulle enda oma loovutab." Heitsin talle vaid põgusa pilgu ja hakkasin vaikselt naerma selle juttu peale. Tüüpiline Nora.

Alustuseks siis lühike postitus. Mida arvate ? Kas võiks jätkata ?