Kuues:

Vabandust pika pausi pärast ..
___________________________________________________________________________________

"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
___________________________________________________________________________________

"Võid sisse nüüd tagasi tulla!" Ning tõmbasin kiiruga pluusi veel selga. Uks tuli lahti ning sisse astus Devin. Vaatasin imestunult talle otsa ja talle järgnes ka Harry. "Hmm.. Ja mina mõtlesin, et uksest tuleb sisse ainult Harry." Poisid hakkasid naerma ning Devin võttis laua alt mu tooli ning istus selle peale. Ta asetas oma käed risti ning vaatas mulle kummalise pilguga otsa. Vaatasin mõlemaid poisse kahtlustava pilguga ja toetasin siis ühe käega vastu kapiust.

"Niii, mis viga?" Küsisin nende käest, kuna kannatus hakkas juba katkema. Devin tõusis püsti ja kõndis mu ette ning kergitas veidikene kulme. "Mis sinu ja Harry vahel üldse on? Juba lausa loodad, et ta ainukesena tuppa siseneks?" Pööritasin vaid silmi selle peale. "Okei, tegelikult tahtsin ma teada, et kas sa oled tõesti valmis juba õue minema? Su nägu pole veel korralikult äragi paranenud." Noogutasin. "Ja pealegi.. Minu ja Harry vahel on ainult üks suur õe ja venna armastus." Vaatasin Harryle otsa ja ta noogutas. "Ma arvan kaa, et ära hakka siin mingisuguseid järeldusi oma peas tegema." Vastas Harry talle. "Okeiokei..Jätan meelde, tuvikesed! Harry, tule lähme paneme jakid peale ja siis läheme ka, eksole, õeke?" "Jaja, mine juba!" Harry ja Devin lahkusid ruumist.

Täpselt samat asja küsis ka eile Nora minu käest, kas me siis tõesti näeme välja nagu oleksime paar? Ma valisin endale ühe hästi paksu pusa ning sooja salli. Panin kapiuksed kinni, võtsin laua pealt telefoni koos kõrvaklappidega ja koduvõtmed ning astusin toast välja. Väike Loreta-Marii tuli minu järel ning jooksis vanaema juurde. Läksin elutuppa pisikese järel, et öelda ka vanaemale, et me läheme õue. Ta ainult noogutas ning palus normaalsel ajal tagasi olla. Koridori jõudes olid poisid juba ammu valmis. Panin ka papud jalga ning hakkasime minema.

"Hei, semud!" Hõikas juba Nora, kes meid kambaga õues ootas. "Hei!" Hõikasime kooris vastu ning kõndisime teiste juurde. Kallistasime läbisegi kõiki ning hakkasime arutama kuhu minna ja mida teha. Tuult õnneks õues ei olnud ja päike paistis nii eredalt taevas. Otsustasime, et kõnnime lihtsalt mööda tänavaid ja vaatame, kuhu satume.

Olime juba tunnikese kõndinud, kui Nora suuure paanikaga ühe posti juurde jooksis ja lihtsalt kiljuma hakkas. "Appi, Sofie, Sofie, Sofie, One Direction esineb taas Londonis! Saad sa aru, Londonis! Ma saan viimaks oma kogutud rahaga neid vaatama minna!" Tüdruk jooksis lihtsalt minu juurde ja kallistas mind suurest rõõmust. Tal hakkasid pisarad voolama ja ta oli lihtsalt nii õnnelik. "Ja-ja, saan aru. Kuna see on?" Tüdruk tiris mu plakati juurde ja seal seisis 13. Mai. See on juba kahe nädala pärast. Nora keeras mind nii, et ta mulle silma saaks vaadata. Tema ripsmetušš oli pisaratega natukene laiali läinud, kuid sellegi poolest särasid ta silmad nagu pisikesel kutsikal. "Sofie, ütle nüüd palun, et sa tuled minuga koos, ma salaja olen isegi sinu jaoks raha kogunud, kuna ma tean, et ka sulle meeldivad nad." Naeratasin tüdrukule ja noogutasin talle vaid vastuseks . No, muidugi pole ma nüüd mingi teab, mis suur fänn, aga neid kuulata meeldib mulle ikka.

"Nii poisid, paneme raha kokku ja tähistame seda. Kindlasti ostame me mõne pudeli Jack Daniels'i ja siis palju siidrit, cocat ja mahla, snäkki ja magusat võiks ka ikka korralikult olla, eksole?" Rääkis Nora poistele ja poisid olid ideega rahul ning hakkasid omaette arutama ja vaatasid, palju kellegil raha on. Andsin ka veidikene enda osa juurde, mulle ei meeldi eriti nii, suure kambaga kusagil tähistada ja juua, aga midagi targemat ei olnud mul ka täna teha. Harry tuli mureliku ilmega minu juurde ja puuris mu silmi oma pilguga. "Õeke, oled sa kindel, et tahad minna? Me võime sinuga koju ka kõndida." Vaatasin teda kahtlase pilguga. "Emm, ma jään, sa võid minna, kui sa juua ei taha." Harry kehitas pettunult õlgu ja arvas, et sa siiski läheb vast täna koju. Ta kallistas mind ning lahkus. Ma kardan, et ta solvus. Jäin korraks mõttesse, haarasin taskust telefoni ja panin kõrvaklapid järele.

Olime kella 19.00'ks asjad kokku saanud ning kogunesime Nora juurde, kuna ta vanemad olid paariks päevaks Soome suusareisile läinud. Poisid kutsusid veel rahvast juurde ja erinevaid inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Vaatasin ümberringi ning otsisin Norat, ma ei leidnud teda kusagilt. Istusin siis üles korrusele diivani peale ning vaatasin läbi akna tänava peale, kuniks üks tuttav hääl mu kõrval köhatas ja tähelepanu endale tõmbas. Mu ees seisis mu paralleel klassivend Oliver. "Hei!" Ütles ta ning istus mu kõrvale. "Mhmh." Vastasin ning pöörasin taas näo tänava poole. Poiss üritas taaskord sõna võtta. "Khmkh, ega sa juhuslikult alt midagi ei taha?" "Mida?" Küsisin, kuna alt kostuv muusika oli kõrvulukustav. "Juua ei soovi?" Küsis ta nüüd veidikene kõvema hääletooniga. Kehitasin õlgu ning olin nõus temaga alla korrusele kööki minema, et paar jooki kokku segada.

Haaran esimese asjana laua pealt oma lemmiku, Jacki, ning segan selle coca'ga. Tegin seda 1/3 topsi täit ning istusin laua taha, et seda rahulikult juua. Oliver istus mu kõrvale ning ma tundsin kuidas ta pilk terve selle aja minul on. Vaatasin teda hetkeks kahtluse pilguga ning ta viskas pilgu oma topsi suunas. Otsustasin ebameeldiva vaikuse katkestada. "Hm, mis sa siis juua võtsid?" "Jack'i." Naeratasin talle, kuna tal tundub minuga päris sama maitse olevat. Kuna mulle tundus, et see jututeema ei taha kohe üldse edasi areneda, võtsin ma laua pealt oma topsi ning kõndisin elutuppa teiste juurde.

Istusin esimese ettejuhtuva vaba koha peale ning võtsin taskust välja oma telefoni, lükkasin häirivad juuksesalgud kõrvataha ning saatsin Harryle sõnumi sisuga "Hei, mis teed?". Ta oleks võinud ka siia peole tulla, siis oleks mul vähemalt isik, kes mu tuju alati üleval suudaks hoida, hetkel oli mul lihtsalt ülimalt igav. Jäin oma telefonisse sobrama ja järsku tõusis püsti Nora. Kõikide pilgud koondusid talle ja ta suundus kontsaklõbinal meie kõigi ette. "Hmm, ma vaatan, et mõnel on siin juba päris igav..." Ning tegi mulle siis silma. "..Niiet, mis te arvate ühest heast õudukas?" Enamus olid päri ning hakkasid arutama, millist siis neist vaadata.

Peale õudukat kõndisin ma väsinult ülemisele korrusele, külaliste tuppa ning viskasin end voodisse pikali. Panin silmad kinni ning hakkasin vaikselt laulma esimest laulu mis mulle pähe tuli. I remember tears streaming down your face. When I said, I'll never let you go. When all those shadows almost .. "Kmhkmh, sa laulad hästi." Vaatasin selja taha ja seal seisis Oliver. Ta juuksed olid sassis, seljas tavaline neoon kollane t-särk musta kirjaga ja ta käes oli 2 suurt topsi. Ajasin ennast istukile ning kutsusin ta enda kõrvale. Ta andis ühe topsi mulle. Nuusutasin topsi sisu ning maitsesin seda. Puhas Jack Daniels.

Oli taas see ebameeldiv vaikus, kuniks Oliver sõna võttis. "Hmm, mida sa siis muidu laulsid siin ennem?" Tundsin, kuidas mu põsed lõid järsku õhetama. "Hm, no, Safe and Sound .. noh, sellest filmist, see The Hunger Games." "Ja, see pidavat hea film olema." Noogutasin talle ainult vastuseks ning tundsin, kuidas uni minust võitu hakkab saama. Võtsin paar suuremat lonksu veel joogist ning panin selle öökapi peale, asetasin pea oma padjale ning sulgesin silmad.

Ega ma kaua sedasi olla ei saanudki, juba tundsin ma Oliveri huuli enda omadel ja tahest-tahtmata vastasin ma talle samaga. Ma ei tundnud ta vastu midagi, aga nagu ammu teada tõmbab ka iga väiksem alkoholi tarbimine mul pea sassi. Suudlused muutusid järjest jõulisemaks ja kirglikumaks, ta ronis mulle peale ning hakkas mu soojal kampsunil nööpe lahti arutama. Peatasin ta tegevuse ning vaatasin otse tema rohelistesse silmadesse ning üritasin tema alt ära põgeneda. "Oliver, sa oled purjus." Ta üritas mind veel suudelda, kuid ma põiklesin vastu. "Ei, Oliver, sa ei ole kaine, lase mind lahti!" Ta silitas mu tumedaid lokke ning tuli mu pealt maha. "Okei, anna andeks, ma ei tahtnud. Ma lähen vaatan parem, mis all teised teevad. Noogutasin vaid ning tõmbasin oma jalad tugevalt vastu oma keha.

Mis mul viga on? Miks ma suudlen üldse lihtsalt mingit suvalist tüüpi oma paralleelklassist? Oliver lahkus toast ning jättis mu üksinda sellesse pimedasse ruumi. Pühkisin pisarad, mis mu silmadesse tekkinud olid ning keerasin toa ukse seest poolt lukku. Pugesin kiiresti tekialla ning nutsin ennast vaevaliselt sügavasse unne.

Hommikul paistis mulle päike juba varakult silma. Tegin silmad vaikselt lahti ja tundsin, kuidas mu pea tuikab hästi õrnalt. Ma ei kavatsenud sellest eriti välja teha ning haarasin oma teksade taskust telefoni ning avastasin sealt 2 uut sõnumit. Pühkisin veel oma uniseid silmi ning lükkasin oma sassis juuksed kõrvale. Avasin sõnumid ning nagu näha, olid mõlemad tulnud Harrylt.

Lugesin läbi 1. sõnumi :

Hei jah, kuule, räägin siin oma pisivennaga, oleme kahekesi üksinda kodus. Ja ise? Kuidas pidu on?

Oeh, ja mina jätsin talle vastamata, kuna ma lihtsalt unustasin ennast ära .. Avasin seejärel teise sõnumi :

Okei, nagu ma näen siis on sul palju tegemist, aga homme ma tulen su juurest läbi, mul jäi mata tv sinu juurde. Tsauki.

Hm, panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin kiiruga vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.

___
Mõtetu ja kahtlane osa, ma tean.
Seda, kui kaua uue osaga läheb, ma ei tea, aga luban, et teen selle niipea, kui ma aega ja mõtteid saan.