Sofie: Harry ma igatsen sind. Ära nuta, palun. Palun tule siia, Šotimaale, järgmise lennuga, kohe, palun.
Harry: Tulen, ma luban.
Tuut-tuut-tuut..
Kõlas koputus mu toa uksele ning sisse astus Nora. "Issand, Soff, mis lahti, vasta mulle, miks sa nutad?" Ajasin end kuidagi käpukile maast ning kallistasin Norat kõvasti ja lihtsalt nutsin tema najal.
_________________________________________________________________________________
Hommikul paistis päike mulle eredalt otse silma, sel hetkel soovisin, et vana tädi uhkes majas oleksid ka nupud, mis kardinad ette tõmbaks. Ohkasin viimaks ja otsustasin mitte laiskusel endast võitu saada ning hakkasin istuli tõusma, kui järsku lõi mulle pähe mõnus tuikav valu. "Issand, kust see veel tuli?" ohkasin endamisi ning asetasin parema käe on laubale. Otsustasin viimaks, et ootan lihtsalt mõne toatüdruku ära ja lasen tal endale siis rohu tuua.
Täpselt nagu tellitud, kõlaski uksele koputus ja sisse astus mureliku pilgu ja kahvatu näoga Sally.
"Hei, Sally," tervitasin naist natukene rõõmsamat nägu pähe tehes. "Hei, hei, räägi mulle parem, kuidas sul olla on?" küsis teine. "Pea valutab õrnalt, ma ei mäletagi eilsest enam midagi, mis juhtus?" pärisin Sallylt. "Noh.. me andsime sulle suhkruvett, mis sind natukene maha rahustas ja hiljem läksid sa voodisse ning nutsid end magama, peale seda olin ma terve öö sinu juures." rääkis naine, ise samalajal ühte kleidist väljahargnenud niidijuppi sõrmeotsas keerutades. "Mida see noormees sulle telefonitoru otsas õigupoolet üldse ütles, et sa niimoodi reageerisid?" jätkas naine küsimusega. Heitsin talle korraks vaid põgusa pilgu ning meenutasin tervet telefonikõnet. "Ah, ei midagi erilist, lihtsalt igatsus ja vahemaa said minust eile võitu, ning ma hakkasin nutma." valetasin Sallyle midagi kiiresti kokku. Naine vaid noogutas arusaadavalt, pani ennist ühes käes olnud kandiku mu öökapile. "Muideks, su tädi tahab sind enda kontoris näha" lausus Sally korraks tagasi vaadates ning lahkus ruumist head aega ütlemata.
Peale lõunat ennast viimaks voodist välja saades käisin ma kiiresti pesus, ning punusin endale kerge peavõru pähe. Otsisin kapist ka mõned mugavamad riided ning ruttasin vana tädi kontorisse.
"Tere, anna mulle andeks, et ma kohe ei tulnud." ütlesin tädile uksest sisse astudes. Tädi nägu lõi koheselt särama, kui mind nägi ning tõusis oma suurelt ja uhkelt toolilt püsti. "Väga hea, et oled ka üles saanud. Nagu sa tead, siis täna öösel jõuab su isa siia ning meil on vaja veel palju asju korda saata." lausus tädi. Noogutasin talle vastu. "Mis kell me linna läheme, et kleite ja raamatuid osta?" küsisin tädilt. Tädi lükkas oma tooli laua alla ning kõndis minuni, võttis mu käed endale pihku ning puuris mind pikalt oma pilguga enne kui suu viimaks avas.
"Paari tunni pärast. Su vend läks koos Noraga juba ratsutama," alustas tädi juttu, "Tegelikult tahtsin ma eilsest rääkida. Kas võib?" küsis tädi murelikult. Hammustasin eneselegi märkamatult oma alahuult. "Kui see on oluline." sõnasin Catherine'le. "Ma tahan olla kindel, et kõik on ikka hästi. Ma tean, et kõne oli sellelt poisilt, kellega sa Londonis väga hästi läbi said ja ma sooviksin, et jätaksid selle elu ja need sõbrad kõik sinna paika. Siin on sul kõik mida eladeski soovid, suur tuba, kena elamine, toatüdrukud, Nora, Devin, Loreta-Marii.. Mida sa veel tahad?" rääkis naine mulle pika jutu. Võtsin oma käed tema omadelt ning kõndisin ukse juurde. Enne väljumist pöörasin ümber. "Harry ongi mu elust veel puudu. Ma ei tea mida ja kas ma tema vastu midagi tunnen, kuid ta on mu elus tähtsalt kohale tõusnud ning ma vajan ja igatsen teda. Ma panen ennast peatselt riidesse. Tahan enne värsket õhku hingata. Vabanda mind palun nüüd." Lausisin tädile ning väljusin uksest.
Õues istusin ma suure varju alla ning jälgisin töötajate usinat tööd uue lillepeenra kallal. Töötajad naersid ning imetlesid uusi kärts-punaseid roose, mida tädi oli palunud sinna hulgi istutada. Peenar pidi olema minu, Devini ja mu isa uue elu alguse puhuks. Ma olen Catherinele vägagi tänulik, et oli nõus mind sellises kohas kasvatama ning pakub mulle kõike parimat, kuid ma igatsen ka kõike seda, mis jäi minust maha. Devin ja Nora räägivad ikka, et ma pean päris lollakas olema, kui igatsen veel kõike seda, mis minust maha jäi. Võibolla olen ma tõesti rumal, kuid see elu oli seal väga kodune ning me kõik hoidsime kokku. Ja Harry? - Mis oli mul temaga? .. Ma vajan teda endaga siia, selle lühikese ajaga ma olin aru saanud, et ta on minu inimene, ta on mu hingesugulane kes nüüdseks minu küljest ära rebiti.
"Hei!" sositas mulle Devin kõrva ning torkis mind korraks ribide alla. Hakkasin naerma ning langesin talle kaela. "Hei bro!" ütlesin talle rõõmsalt. Devin naeratas mulle vastu ning lasi minust lahti. "Oo, ma pole sind nii heas tujus ammu näinud! Kas midagi on juhtunud?" tahtis vend teada. Naeratus mu näolt kadus. "Ei ole, ma lihtsalt üritasin mina ise taas olla." rääkisin poisile. "Soff, ole nüüd.. Viska korraks see Harry peast välja ka nüüd!" kurjustas vend minuga. "Eile ta lubas, et sõidab esimese lennuga siia. Arvad, et ta tõesti teeb seda?" küsisin Devinilt. Devin vaatas mulle naeruväärse pilguga otsa ning tundus nagu hakkaks kohe suurel laginal naerma. "Ole nüüd, seljuhul oleks ta ammu juba siin. Ma soovitan sul tema peale alles siis mõtlema hakata, kui ta tõesti kohal on. Ausalt öeldes ma rääkisin temaga arvutis ükspäev ja ma arvan, et kui ta avaldas sulle eile mingisuguseid tundeid, siis ta valetas sulle.." rääkis vend. Olin segaduses. "Miks oleks ta pidanud seda tegema?" küsisin poolsegaduses olevana. "Sofia, ta on joonud juba nädalaid. Pealegi sa ei tunne teda läbi ja lõhki. Te tutvusite ju ka mingis suvalises pargis ning samamoodi võib ta ka iga teise neiuga tutvuda. Kas sa pole mitte kordagi mõelnud, miks Nora oli nõud ära tulema, kui tal oli Tarmo?" uuris Devin. "Ausalt öeldes, ei ole tõesti. Ma olen enda probleemidega vist liialt hõivatud olnud." rääkisin poisile. "Oled tõesti. Tarmo tahtis teda ära kasutada .. Noral läks lihtsalt hästi ja ta pääses minema. Sinu kutse Šotimaale oli talle lausa nagu pilet piinakambrist. Okei, mina pole sulle midagi rääkinud, lähme nüüd, tädi ootab meid juba," ütles vend mulle.
Tuesday 15 January 2013
Saturday 16 June 2012
üheksas:
"Ah, sina Devin." "Mis, mina olen siis eikeegi?" Kallistasin vennakest. "Eiih, mul on hea meel sind näha, ma pole sinuga ammu rääkinud, noh, nii korralikult." Devin noogutas vaid. "Räägi siis mulle õeke, kuidas sul vahepeal läinud on?" Ma ei teadnud millest talle rääkida, kuna rõõmustavat on vähe. Lükkasin oma juuksed kõrvale ning istusin toolile. "No, mitte hästi. Mäletad toda pidu reedel? Noo, me suudlesime Oliveriga ja kui ma oleks rohkem isegi joonud oleks see kõik päris halvasti lõppenud ja teiseks ma igatsen kohutavalt Harryt." "Mhmh, saan aru, aga vähemalt saad sa nüüd oma elus uue lehekülje pöörata, siin, Šotimaal." Noogutasin ja naeratasin talle õrnalt. "Tule, Catherine kindlasti ootab juba." Ütlesin veel poisile.
_______________________________________________________________________________________________
Kõndisime trepist alla ja nägime suures saalis juba Cromwelle, kes tädi Catherine'ga rääkisid. Viimaks märkas vanatädi ka meid. "Oh, siin te oletegi, ma mõtlesin, et ma pean teid juba kutsuma tulema. Kellaajast kinni pidamine on väga hea näitaja juba." lausus tädi. "Nora peaks ka igahetk saabuma." Lisas Devin trepist üles vaadates. Läksime Deviniga härra ja proua Cromwelli juurde ning tutvustasime end. "Tere, mina olen Sofie." Laususin mõlemal kätt surudes. "Tere, Devin." lausus vend. Täpselt õigel ajal kiirustas ka trepist alla Nora, kus oli endale ilusa kleidi selga pannud ning oma juuksed kenasti kõrgele hobusesabasse seadnud. "Vabandust, et ma hilinesin." vabandas tüdruk õpetajate ees. "Nora." lisas ta veel kätt surudes. "Nii, mina jätan teid nüüd omavahele, mul on üht-teist teha. Sally juhata nad talveaeda, ma arvan, et seal on sobib neil tunde läbi viia." Töötaja vaid noogutas, ning me kõik kõndisime tema järel.
Talveaed oli suur ja sinna sisse paistsid kenast päikesekiired, mis muutsid toa palju elavamaks ja rõõmsamaks. Istusime toa keskel olevatele toolidele ja nagu arvata oli, ei tee me esimesel tunnil suurt midagi ja rohkem kuulame, kui tegutseme. Peale tunniajalist sissejuhatust soovisid õpetajad aeda minna, et meile õpetada töötajatega suhtlemist. Kõndisin vaikselt Nora kõrvale ning tundsin järsku kuidas kingad mu jalgu soonima olid hakanud. "Nora, kas sina jõuad seda enam kuulata? Mina olen küll juba surmani väsinud." rääkisin Norale. Tüdruk noogutas mulle esialgu vaid. "Päris mõtetu tõesti, aga ma arvan, et see tuleb meile elus kasuks."
Rohkem me ei rääkinud. Tundsin, et ei kannata enam kingade soonimist välja ja võtsin need jalast. Proua Cromwell nägi seda ning jäi seisma. "Preili, mida te omast arust teete?" küsis ta päris pahasel toonil minu käest. "Mm, võtan kingi jalast, kuna need soonivad." ütlesin, lootes, et sellest ei tule suurt probleemi. "Preili, just selle pärast kahtaksegi jalanõude all õhukesi nahatooni sokke ja paljajalu käimist võid sa ka vaid oma vabast ajast harrastada, mitte keset minu tundi." ütles proua. Panin kingad kiiruga jalga tagasi ning vabandasin ja lonkasin kuidagi teistele järele.
Õppetund venis väga pikaks ja mu jalad lõid lõpus juba kohutavalt tuld. Ütlesime veel õpetajatele headaega ning läksime majja tagasi sisse. Teised jooksid koheselt kööki, et Mathilda ja Angela neile midagi head süüa teeks, mina aga istusin koheselt ukse kõrvale diivanile ning võtsin oma kingad jalast. Ma olin kohutavalt väsinud, soovisin sel hetkel vaid minema minna, tagasi oma vana elu juurde ja teha kõike nii, nagu üks normaalne inimene. Märkamatult oli saali vanatädi tulnud ning istus nüüd minu kõrvale.
"Kullake, mis lahti on?" küsis tädi minu käest murelikul toonil. Ma olin päris üllatunud, kuuldes, teda nii rääkimas, kuna tavaliselt ütleks ta selle kõige peale, et ära mossita ja mine oma tegemiste juurde tagasi. "Midagi, mul on lihtsalt kõrini sellest juba, ma tahan oma vana elu tagasi." karjusin talle ning pisarad mu silmis hakkasin lihtsalt voolama. Tädi kallistas mind kõvasti ning võttis mu käest mu kingad. "Ka minul on sellised olukordi olnud, hiljem olid mu jalad veel tükk aega ville täis." lausus tädi mulle ise naerdes. Pühkisin silmaalused pisaratest puhtaks ning vaatasin tädile otsa. "Kas tõesti?" küsisn temalt. "Jah, aga kõik see õpetas mulle alati midagi. Tuleb valida endale mugavad kingad, ja osta endale terve virna õhukesi sokke kaasa. Ma peaksin su kunagi koos Noraga linna shoppama võtma. Kas sobib?" rääkis tädi mulle pika jutu maha. "Muidugi." laususin. "Mine lippa nüüd ka kööki ja moosi endale midagi head välja, ma pean korraks linnas ära käima, Loretta-Marii jäi ka oma tuppa mängima, et tema järele peab ka vahepeal vaatama." sõnas tädi. Jooksin peale seda kiiresti kööki ja nägin, et teised olid ka mulle juba ühe taldriku täie toitu nõudnud, mida ma nüüd hoolega sööma kukkusin.
Sellest elust siin Šotimaal on möödunud juba paar kuud. Koolis läheb mul imehästi, kuigi kahju, et me seal oma kaasõpilastega eriti suhelda ei saa. Harryga .. no, temaga pole ma juba pikalt rääkinud. Ta ei vasta mu kõnedele ja Nora ütles, et ta olevat järjest rohkem pidudel hakanud käima ja ta hinded olevat alla läinud. Ja oh seda üllatust, Devinist ja Norast oli vahepeal ka paar saanud. Hetkel suundume me taas kõik koos kooli poole bussiga ning arutame oma nädalavahetuse plaane.
"Me Noraga mõtlesime, et võiks ühe väikse hobumatka jõe äärde ette võtta ja pealegi pidi meile vist isa ka laup. öösel külla sõitma," lausus Devin. Mu silmad läksid suurteks kui tõllarattad ja ma tundsin kuidas üle pika aja mu näole naeratus maaliti. "Tõesti?" küsisin imestunult. Devin ja Nora vaid noogutasid ning kinkisid üksteisele ühe armsa musi. Vaatasin aknast välja ning jäin mõtlema Harryst, Oliverist, isast ja vanaemast. Ma ei jõua ära oodata seda hetke, kui neid näen. Eriti isa, ma tahan talle juba rääkida, mida näinud ja õppinud olen. Järsku müksas mind Devin ja suunas käega õue poole. Tõesti, me olime kooli ette jõudnud. Haarasin oma ranitsa ning jooksin teiste järel bussist välja.
Hingasin sisse linnalõhna ning hakkasin trepist üles kõndima. Devin ja Nora jõudsid ka mulle järele. "Sofie, sa polegi veel rääkinud, mida sina nädalavahetusel teha plaanid!" lausus Devin minu kõrvale tulles. Jäin hetkeks seisma, et mõelda. "Ma arvan, et loen veel raamatuid." vastasin Devinile. Ma olen juba tervelt kuuaega järjest raamatuid lugenud, et oma mõtteid, eelmisest elust Londonis, eemal hoida. Devin vaid vaatas mulle kurva pilguga otsa ning noogutas.
Kooli päev möödus kiirelt, isegi liiga kiirelt. Oleksin soovinud veel kodust eemal olla. Täna tuli meile erandlikult tädi kooliette järele ning rääkis mulle, et keegi olevat soovinud mind terve päev kärsitult kätte saada, kuidas see isik ei maininud kahjuks mitte kordagi oma nime. Olin juba uudishimust ärevil ning ootasin koju jõudmist, et ka oma telefoni kiigata, ehk on ta ka sinna helistanud. Rääkisime ka tädile oma nädalavahetuse plaanidest ja tädi rääkis, et soovib suurt pidu isa tuleku auks korraldada. Me kõik olime selle poolt.
"Sofie, homme läheme sinuga poodi ja ostame sulle ühe kena kleidi isa tulekuks ja ma arvan, et sa tahad kindlasti ka raamatupoest läbi kiigata, eksole?" rääkis tädi rõõmsal häälel. "Muidugi, tädi, see on hea mõte ma arvan." Naeratasin tädile ning me Noraga hakkasime arutama, mida kõike võiks mu isa taas tervitamiseks teha.
Jõudes taas mõisa ukse ette jooksin ma kõigest väest trepist üles, et oma telefoni uurima minna. Ma ei tea miks selle isiku kõned mind nii uudishimulikuks tegid, aga ma tundsin, et pean teada saama, kes ta oli ja mida ta soovis. Komistasin päris mitu korralikku korda ning nägin kuidas Nora mulle järele jooksis, kuid siiski mulle tuppa ei järgnenud.
Astudes koheselt oma tuppa, haarasin ma kummuti pealt oma pisikese telefoni ning leidsin eest 7 vastamata kõne. Helistajaks oli ... Harry. Mu süda jättis paar lööki vahele ning ma vajusin sinna samasse maha pikali ning lihtsalt hakkasin nutma. Ma olin teda need kuud kohutavalt igatsenud, seda igatsust ei suuda kuidagi kirjeldada. Ühel hetkel pühkisin ma lihtsalt oma pisarad, tõusin istukile ning vajutasin rohelist nuppu helistamiseks. Peale paari kutsumiskorda vastas mulle üks poolenisti võõras, kuid samas ka väga tuttav hääl.
Harry: Ja?
Sofie: Mina, Sofie siin. Ma kuulan.
Minule endalegi ootamatult hakkas poiss telefoni toru otsas nutma ning üritas läbi nuuksete rääkima hakata.
Sofie: On kõik korras, Harry? Oled sa joonud?
Harry: Mitte ükski pudel ei suuda mu igatsust enam kustutada. Sofie, palun tule tagasi. Kõik see aeg, see esimene kord kui ma sind nägin .. Sofie ..?
Sofie: Ja?
Mu süda hakkas veel kiiremini lööma.
Harry: Ma armastan sind.
Hakkasin lihtsalt telefoni otsas nuuksuma, kuna teadsin, et ka mina tunnen ta vastu midagi, kuid ma pole selles päris kindel, mis see on. Soovisin teda sel hetkel ainult näha, see oli ainus mida ma soovisin.
Sofie: Harry ma igatsen sind. Ära nuta, palun. Palun tule siia, Šotimaale, järgmise lennuga, kohe, palun.
Harry: Tulen, ma luban.
Tuut-tuut-tuut..
Kõlas koputus mu toa uksele ning sisse astus Nora. "Issand, Soff, mis lahti, vasta mulle, miks sa nutad?" Ajasin end kuidagi käpukile maast ning kallistasin Norat kõvasti ja lihtsalt nutsin tema najal.
_______________________________________________________________________________________________
Kõndisime trepist alla ja nägime suures saalis juba Cromwelle, kes tädi Catherine'ga rääkisid. Viimaks märkas vanatädi ka meid. "Oh, siin te oletegi, ma mõtlesin, et ma pean teid juba kutsuma tulema. Kellaajast kinni pidamine on väga hea näitaja juba." lausus tädi. "Nora peaks ka igahetk saabuma." Lisas Devin trepist üles vaadates. Läksime Deviniga härra ja proua Cromwelli juurde ning tutvustasime end. "Tere, mina olen Sofie." Laususin mõlemal kätt surudes. "Tere, Devin." lausus vend. Täpselt õigel ajal kiirustas ka trepist alla Nora, kus oli endale ilusa kleidi selga pannud ning oma juuksed kenasti kõrgele hobusesabasse seadnud. "Vabandust, et ma hilinesin." vabandas tüdruk õpetajate ees. "Nora." lisas ta veel kätt surudes. "Nii, mina jätan teid nüüd omavahele, mul on üht-teist teha. Sally juhata nad talveaeda, ma arvan, et seal on sobib neil tunde läbi viia." Töötaja vaid noogutas, ning me kõik kõndisime tema järel.
Talveaed oli suur ja sinna sisse paistsid kenast päikesekiired, mis muutsid toa palju elavamaks ja rõõmsamaks. Istusime toa keskel olevatele toolidele ja nagu arvata oli, ei tee me esimesel tunnil suurt midagi ja rohkem kuulame, kui tegutseme. Peale tunniajalist sissejuhatust soovisid õpetajad aeda minna, et meile õpetada töötajatega suhtlemist. Kõndisin vaikselt Nora kõrvale ning tundsin järsku kuidas kingad mu jalgu soonima olid hakanud. "Nora, kas sina jõuad seda enam kuulata? Mina olen küll juba surmani väsinud." rääkisin Norale. Tüdruk noogutas mulle esialgu vaid. "Päris mõtetu tõesti, aga ma arvan, et see tuleb meile elus kasuks."
Rohkem me ei rääkinud. Tundsin, et ei kannata enam kingade soonimist välja ja võtsin need jalast. Proua Cromwell nägi seda ning jäi seisma. "Preili, mida te omast arust teete?" küsis ta päris pahasel toonil minu käest. "Mm, võtan kingi jalast, kuna need soonivad." ütlesin, lootes, et sellest ei tule suurt probleemi. "Preili, just selle pärast kahtaksegi jalanõude all õhukesi nahatooni sokke ja paljajalu käimist võid sa ka vaid oma vabast ajast harrastada, mitte keset minu tundi." ütles proua. Panin kingad kiiruga jalga tagasi ning vabandasin ja lonkasin kuidagi teistele järele.
Õppetund venis väga pikaks ja mu jalad lõid lõpus juba kohutavalt tuld. Ütlesime veel õpetajatele headaega ning läksime majja tagasi sisse. Teised jooksid koheselt kööki, et Mathilda ja Angela neile midagi head süüa teeks, mina aga istusin koheselt ukse kõrvale diivanile ning võtsin oma kingad jalast. Ma olin kohutavalt väsinud, soovisin sel hetkel vaid minema minna, tagasi oma vana elu juurde ja teha kõike nii, nagu üks normaalne inimene. Märkamatult oli saali vanatädi tulnud ning istus nüüd minu kõrvale.
"Kullake, mis lahti on?" küsis tädi minu käest murelikul toonil. Ma olin päris üllatunud, kuuldes, teda nii rääkimas, kuna tavaliselt ütleks ta selle kõige peale, et ära mossita ja mine oma tegemiste juurde tagasi. "Midagi, mul on lihtsalt kõrini sellest juba, ma tahan oma vana elu tagasi." karjusin talle ning pisarad mu silmis hakkasin lihtsalt voolama. Tädi kallistas mind kõvasti ning võttis mu käest mu kingad. "Ka minul on sellised olukordi olnud, hiljem olid mu jalad veel tükk aega ville täis." lausus tädi mulle ise naerdes. Pühkisin silmaalused pisaratest puhtaks ning vaatasin tädile otsa. "Kas tõesti?" küsisn temalt. "Jah, aga kõik see õpetas mulle alati midagi. Tuleb valida endale mugavad kingad, ja osta endale terve virna õhukesi sokke kaasa. Ma peaksin su kunagi koos Noraga linna shoppama võtma. Kas sobib?" rääkis tädi mulle pika jutu maha. "Muidugi." laususin. "Mine lippa nüüd ka kööki ja moosi endale midagi head välja, ma pean korraks linnas ära käima, Loretta-Marii jäi ka oma tuppa mängima, et tema järele peab ka vahepeal vaatama." sõnas tädi. Jooksin peale seda kiiresti kööki ja nägin, et teised olid ka mulle juba ühe taldriku täie toitu nõudnud, mida ma nüüd hoolega sööma kukkusin.
Sellest elust siin Šotimaal on möödunud juba paar kuud. Koolis läheb mul imehästi, kuigi kahju, et me seal oma kaasõpilastega eriti suhelda ei saa. Harryga .. no, temaga pole ma juba pikalt rääkinud. Ta ei vasta mu kõnedele ja Nora ütles, et ta olevat järjest rohkem pidudel hakanud käima ja ta hinded olevat alla läinud. Ja oh seda üllatust, Devinist ja Norast oli vahepeal ka paar saanud. Hetkel suundume me taas kõik koos kooli poole bussiga ning arutame oma nädalavahetuse plaane.
"Me Noraga mõtlesime, et võiks ühe väikse hobumatka jõe äärde ette võtta ja pealegi pidi meile vist isa ka laup. öösel külla sõitma," lausus Devin. Mu silmad läksid suurteks kui tõllarattad ja ma tundsin kuidas üle pika aja mu näole naeratus maaliti. "Tõesti?" küsisin imestunult. Devin ja Nora vaid noogutasid ning kinkisid üksteisele ühe armsa musi. Vaatasin aknast välja ning jäin mõtlema Harryst, Oliverist, isast ja vanaemast. Ma ei jõua ära oodata seda hetke, kui neid näen. Eriti isa, ma tahan talle juba rääkida, mida näinud ja õppinud olen. Järsku müksas mind Devin ja suunas käega õue poole. Tõesti, me olime kooli ette jõudnud. Haarasin oma ranitsa ning jooksin teiste järel bussist välja.
Hingasin sisse linnalõhna ning hakkasin trepist üles kõndima. Devin ja Nora jõudsid ka mulle järele. "Sofie, sa polegi veel rääkinud, mida sina nädalavahetusel teha plaanid!" lausus Devin minu kõrvale tulles. Jäin hetkeks seisma, et mõelda. "Ma arvan, et loen veel raamatuid." vastasin Devinile. Ma olen juba tervelt kuuaega järjest raamatuid lugenud, et oma mõtteid, eelmisest elust Londonis, eemal hoida. Devin vaid vaatas mulle kurva pilguga otsa ning noogutas.
Kooli päev möödus kiirelt, isegi liiga kiirelt. Oleksin soovinud veel kodust eemal olla. Täna tuli meile erandlikult tädi kooliette järele ning rääkis mulle, et keegi olevat soovinud mind terve päev kärsitult kätte saada, kuidas see isik ei maininud kahjuks mitte kordagi oma nime. Olin juba uudishimust ärevil ning ootasin koju jõudmist, et ka oma telefoni kiigata, ehk on ta ka sinna helistanud. Rääkisime ka tädile oma nädalavahetuse plaanidest ja tädi rääkis, et soovib suurt pidu isa tuleku auks korraldada. Me kõik olime selle poolt.
"Sofie, homme läheme sinuga poodi ja ostame sulle ühe kena kleidi isa tulekuks ja ma arvan, et sa tahad kindlasti ka raamatupoest läbi kiigata, eksole?" rääkis tädi rõõmsal häälel. "Muidugi, tädi, see on hea mõte ma arvan." Naeratasin tädile ning me Noraga hakkasime arutama, mida kõike võiks mu isa taas tervitamiseks teha.
Jõudes taas mõisa ukse ette jooksin ma kõigest väest trepist üles, et oma telefoni uurima minna. Ma ei tea miks selle isiku kõned mind nii uudishimulikuks tegid, aga ma tundsin, et pean teada saama, kes ta oli ja mida ta soovis. Komistasin päris mitu korralikku korda ning nägin kuidas Nora mulle järele jooksis, kuid siiski mulle tuppa ei järgnenud.
Astudes koheselt oma tuppa, haarasin ma kummuti pealt oma pisikese telefoni ning leidsin eest 7 vastamata kõne. Helistajaks oli ... Harry. Mu süda jättis paar lööki vahele ning ma vajusin sinna samasse maha pikali ning lihtsalt hakkasin nutma. Ma olin teda need kuud kohutavalt igatsenud, seda igatsust ei suuda kuidagi kirjeldada. Ühel hetkel pühkisin ma lihtsalt oma pisarad, tõusin istukile ning vajutasin rohelist nuppu helistamiseks. Peale paari kutsumiskorda vastas mulle üks poolenisti võõras, kuid samas ka väga tuttav hääl.
Harry: Ja?
Sofie: Mina, Sofie siin. Ma kuulan.
Minule endalegi ootamatult hakkas poiss telefoni toru otsas nutma ning üritas läbi nuuksete rääkima hakata.
Sofie: On kõik korras, Harry? Oled sa joonud?
Harry: Mitte ükski pudel ei suuda mu igatsust enam kustutada. Sofie, palun tule tagasi. Kõik see aeg, see esimene kord kui ma sind nägin .. Sofie ..?
Sofie: Ja?
Mu süda hakkas veel kiiremini lööma.
Harry: Ma armastan sind.
Hakkasin lihtsalt telefoni otsas nuuksuma, kuna teadsin, et ka mina tunnen ta vastu midagi, kuid ma pole selles päris kindel, mis see on. Soovisin teda sel hetkel ainult näha, see oli ainus mida ma soovisin.
Sofie: Harry ma igatsen sind. Ära nuta, palun. Palun tule siia, Šotimaale, järgmise lennuga, kohe, palun.
Harry: Tulen, ma luban.
Tuut-tuut-tuut..
Kõlas koputus mu toa uksele ning sisse astus Nora. "Issand, Soff, mis lahti, vasta mulle, miks sa nutad?" Ajasin end kuidagi käpukile maast ning kallistasin Norat kõvasti ja lihtsalt nutsin tema najal.
Tuesday 17 April 2012
kaheksas :
Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.
_______________________________________________________________________________________
Jooksin koheselt kõige ees teisele korrusele ning piilusin sisse tagumisse tuppa. Avasin ukse ning piilusin sisse. Tuba oli rohelistes ja roosades toonides ning toa keskel oli suur ja pehme uhkete katetega voodi. Selle vastas oli imekaunis peeglilaud. Voodi kõrvalt läks uks garderoobi ja toal oli ka oma isiklik vannituba. Tegelikult oli siin veel terve hulga erinevaid detaile, kuid need olid esimesed asjad, mis silma jäid. Panin ukse tagasi kinni ning karjusin üle koridori. "Ha, see tuba siin on minu!"
Ka Nora ja Devin said endale suurepärased toad, mis olid isegi suuremad, kui minu oma. Pisikesele Loreta-Mariile oli eraldi kujundatud tuba meie vanatädi toa kõrval. Viskasin viimaks oma suure kohvri voodi peale ning hakkasin asju lahti pakkima.
Kop-kop . "Ja?" Sisse astus minu vend koos Noraga. "Hei, imeline tuba kas pole?" Poiss krimpsutas vaid korraks nägu, Nora aga kõndis toas ringi ning uuris igat kui viimast detaili selle juures. "Pft, minu meelest on su tuba imearmas, kuigi mulle meeldib enda oma rohkem." Kehitasin vaid Nora arvamuse peale õlgu ning tegin ettepaneku mõisahoovi uurima minna. Kõik nõustusid. "Mm, ma tulen varsti järele, aga enne seda panen ma teised riided ja panen juuksed kinni." Teised ainult noogutasid ning väljusid ruumist.
Kõndisin garderoobi ja valisin juba lahti pakitud asjade seast punase t-särgi ning teksad. Jalaotsa otsustasin panna oma punase-musta täpilised balerinad. Panin juuksed veel hobusesabasse ning kepslesin toast välja, libistasin end mööda käsipuud alla. Enne kui oskasin arvatagi, nägin ma all korrusel vanatädi. "Khmkh, tütarlaps, kas nii siis käitutakse?" Hüppasin kiiresti käsipuu pealt põrandale ning vabandasin. "Heaküll, rohkem ma seda näha ei taha, ma üritan teist siiski korralikke inimesi kasvatada. Ma kuulsin, et te soovite hoovi uudistama minna?" Noogutasin. "Jah, selline plaan oli meil küll."
Vanatädi kutsus mu endaga kaasa ning me kõndisime Mammu tuppa. Pisikene jooksis mulle koheselt sülle ning kallistas kõvasti. "Võta tema kaasa, mul on linnas üks kohtumine kirja pandud ja ma ei saa temaga paar tundi olla, kas teile sobib see?" "Otse loomulikult." Võtsin Mammul käest kinni, ning kõndisin hoovi, kus kõik meid juba ootasid.
___________________________
Nora vaatenurk :
Valisin endale toa sisetunde järgi, avasin ühe ukse ning sissevaadates lõi tuba mu pahviks. Toas oli palju lilli, kohutavalt suur ning uhke voodi, ning peale kauba oli tuba armsates kollakates toonides ja ma armastan seda värvi. Läksin tuppa sisse ning panin kohvri oma voodi kõrvale ja hüppasin suure kaarega oma pehmesse voodisse.
Ehmusin kohutavalt, kui Devin märkamatult mu tuppa oli tulnud ning häält tegi. "Naudid juba oma uut tuba?" Kehitasin õlgu. "Võib ka nii vist öelda. Ja kas sa jäid oma toaga rahule?" Poiss naeratas vaid korraks. "Jah, mulle täitsa meeldib, toonid on kenad ja muide tuba on otse sinu toa vastas." Mu põsed lõid järsku õhetama. "Kas te pole siin kunagi varem käinud, vähemalt ma lugesin seda välja Soffi pilgust..?" Devin istus mu kõrvale voodisse.
"Mina isegi korra olen, mu vanatädi kutsus meid kunagi siia, et emaga rääkida. Aga tädi oli kohutavalt selle vastu, et isa oma koolid pooleli jättis ja minu emaga abiellus. Ta tahtis talle selgeks teha, et nad ei kuulu isaga kokku ja et ta peaks isa ümber veenma tema tolleaegse töökoha suhtes. Ma olin siis võibolla Mammu vanune, ega mäleta sellest midagi." "See on küll nõme, aga ometi aktsepteerid sa teda?" Devin noogutas vaid. "Nojah, ta on siiski meie heaks palju ära teinud."
Järsku kuulsime me Catherine ja Sofie omavahelist vestlust allkorrusel ning otsustasime ära hoovi peale minna.
____________________________________________
Sofie vaatenurk :
Olime terve pärastlõuna ja õhtu hoovi peal, ning uurisime ringi. Me saime isegi teada, et siin olles hakkame me iga kolmapäev ratsatunde võtma ja vanatädiga kanuutamas käima. Homme aga tuleb meile härra Cromwell oma naisega siia, nad on meie uued õpetajad, aga siiski õpetavad nad meile vaid kombeid ja käitumist. Pole õrna aimugi mida see nüüd tähendama peaks, aga alles järgmine kuu hakkame me ühes kohalikus erakoolis käima. Hetkel sööme me kõik koos söögisaalis laua taha ning ajame juttu.
"Sofie, Nora, Devin .. Kuidas teile siin siiamaani meeldinud on?" küsis vanatädi kandikult endale kana tõstes. Nora ja Devin kiitsid kohta taevani ja siis vaatasid nad kõik mulle otsa. "Ee, jaa, mulle meeldib siin väga, kuigi, eks mul on suur koduigatsus peal ja natukene harjumatu on, aga koht ja maja iseenesest on imekaunis ja töötajad on ka väga sõbralikud." Laua taga tekkis vaikus ning me sõime kõik rahus oma praed lõpuni.
Söömist lõpetades panin kahvli ja noa kenast taldriku peale, tõusin söögilauast ning tänasin. Vanatädil oli ainult hea meel minu viisaka käitumise pärast. "Catherine, Devin, Nora, Mammu, head ööd teile!" Lahkusin laua juurest ning jooksin trepist üles ja koheselt oma tuppa. Istusin esimese asjana kohe pehme voodi peale ja vajutasin tööle pisikese teleka seina peal. Nägin veel öökapi peal oma telefoni ning haarasin selle oma kätte, et hommikuks äratus panna. Telefonis jäi mulle koheselt silma mu taustapilt, kus me Harryga kahekesi ühe diivani peal oleme ja ta mind kiusab. Ma igatsen teda nii väga. Valisin Harry numbri ning helistasin talle.
Tuut-tuuut-tuut-tuut.
Harry : Ja?
Mina : Tsauu.
Harry : Tsau ja.
Mina : Millega tegeled?
Harry : Mm, niisama, varsti vist söberitega välja. Ise?
Mina : Hm, nojah. Istusin siin oma toas ja mõtlesin magama minna, kuniks oma telefoni märkasin ja sulle helistasin.
Harry : Mm.
Tekkis piinlik vaikus ja ma arvasin, et pole mõtet teda rohkem tülitada.
Mina : Harry .. ?
Harry : Ja?
Mina : Ma igatsen sind, vägaväga.
Harry : Mina sind ka, armas.
Mina : Head ööd.
Harry : Sullegi.
Panin kõne ära ja sättisin endale hommikuks äratuse, panin teleka kinni, käisin pesus ja panin tuduriided selga. Ronisin veel sooja teki alla ja niipea, kui mu pea pehmet patja puudutas, ma ka magasin.
-ÖÖ-
Kopp-kopp. Avasin oma unised silmad ning ringutasin. "Jaa, sisse." Uksest astus sisse mu vanatädi. "Hommik Sofie, kõik on juba ammu üleval ja sina? Ma palusin ju sul hommikuks endale äratus panna. Edaspidi lasen sind mõnel töölisel äratada." "Vabandust, ma ei kuulnud vist oma äratust." Ajasin end kiirelt voodist välja ja kõndisin vannituppa. Kuulsin veel Catherine häält teisest toast. "Tee kiiresti, sul on aega 40 minutit, siis tulevad Cromwellid." Ja läinud ta oligi. Käisin kiiruga pesust läbi ja nühkisin oma hambad hoolega särama. Harjasin oma tumedad lokid kiiresti kammiga läbi ja valisin endale uued riided. Kõlas taaskord uus koputus mu uksele. Olin seekord viisakam ja läksin ise uksele, et seda avada.
"Ah, sina Devin." "Mis, mina olen siis eikeegi?" Kallistasin vennakest. "Eiih, mul on hea meel sind näha, ma pole sinuga ammu rääkinud, noh, nii korralikult." Devin noogutas vaid. "Räägi siis mulle õeke, kuidas sul vahepeal läinud on?" Ma ei teadnud millest talle rääkida, kuna rõõmustavat on vähe. Lükkasin oma juuksed kõrvale ning istusin toolile. "No, mitte hästi. Mäletad toda pidu reedel? Noo, me suudlesime Oliveriga ja kui ma oleks rohkem isegi joonud oleks see kõik päris halvasti lõppenud ja teiseks ma igatsen kohutavalt Harryt." "Mhmh, saan aru, aga vähemalt saad sa nüüd oma elus uue lehekülje pöörata, siin, Šotimaal." Noogutasin ja naeratasin talle õrnalt. "Tule, Catherine kindlasti ootab juba." Ütlesin veel poisile.
_______________________________________________________________________________________
Jooksin koheselt kõige ees teisele korrusele ning piilusin sisse tagumisse tuppa. Avasin ukse ning piilusin sisse. Tuba oli rohelistes ja roosades toonides ning toa keskel oli suur ja pehme uhkete katetega voodi. Selle vastas oli imekaunis peeglilaud. Voodi kõrvalt läks uks garderoobi ja toal oli ka oma isiklik vannituba. Tegelikult oli siin veel terve hulga erinevaid detaile, kuid need olid esimesed asjad, mis silma jäid. Panin ukse tagasi kinni ning karjusin üle koridori. "Ha, see tuba siin on minu!"
Ka Nora ja Devin said endale suurepärased toad, mis olid isegi suuremad, kui minu oma. Pisikesele Loreta-Mariile oli eraldi kujundatud tuba meie vanatädi toa kõrval. Viskasin viimaks oma suure kohvri voodi peale ning hakkasin asju lahti pakkima.
Kop-kop . "Ja?" Sisse astus minu vend koos Noraga. "Hei, imeline tuba kas pole?" Poiss krimpsutas vaid korraks nägu, Nora aga kõndis toas ringi ning uuris igat kui viimast detaili selle juures. "Pft, minu meelest on su tuba imearmas, kuigi mulle meeldib enda oma rohkem." Kehitasin vaid Nora arvamuse peale õlgu ning tegin ettepaneku mõisahoovi uurima minna. Kõik nõustusid. "Mm, ma tulen varsti järele, aga enne seda panen ma teised riided ja panen juuksed kinni." Teised ainult noogutasid ning väljusid ruumist.
Kõndisin garderoobi ja valisin juba lahti pakitud asjade seast punase t-särgi ning teksad. Jalaotsa otsustasin panna oma punase-musta täpilised balerinad. Panin juuksed veel hobusesabasse ning kepslesin toast välja, libistasin end mööda käsipuud alla. Enne kui oskasin arvatagi, nägin ma all korrusel vanatädi. "Khmkh, tütarlaps, kas nii siis käitutakse?" Hüppasin kiiresti käsipuu pealt põrandale ning vabandasin. "Heaküll, rohkem ma seda näha ei taha, ma üritan teist siiski korralikke inimesi kasvatada. Ma kuulsin, et te soovite hoovi uudistama minna?" Noogutasin. "Jah, selline plaan oli meil küll."
Vanatädi kutsus mu endaga kaasa ning me kõndisime Mammu tuppa. Pisikene jooksis mulle koheselt sülle ning kallistas kõvasti. "Võta tema kaasa, mul on linnas üks kohtumine kirja pandud ja ma ei saa temaga paar tundi olla, kas teile sobib see?" "Otse loomulikult." Võtsin Mammul käest kinni, ning kõndisin hoovi, kus kõik meid juba ootasid.
___________________________
Nora vaatenurk :
Valisin endale toa sisetunde järgi, avasin ühe ukse ning sissevaadates lõi tuba mu pahviks. Toas oli palju lilli, kohutavalt suur ning uhke voodi, ning peale kauba oli tuba armsates kollakates toonides ja ma armastan seda värvi. Läksin tuppa sisse ning panin kohvri oma voodi kõrvale ja hüppasin suure kaarega oma pehmesse voodisse.
Ehmusin kohutavalt, kui Devin märkamatult mu tuppa oli tulnud ning häält tegi. "Naudid juba oma uut tuba?" Kehitasin õlgu. "Võib ka nii vist öelda. Ja kas sa jäid oma toaga rahule?" Poiss naeratas vaid korraks. "Jah, mulle täitsa meeldib, toonid on kenad ja muide tuba on otse sinu toa vastas." Mu põsed lõid järsku õhetama. "Kas te pole siin kunagi varem käinud, vähemalt ma lugesin seda välja Soffi pilgust..?" Devin istus mu kõrvale voodisse.
"Mina isegi korra olen, mu vanatädi kutsus meid kunagi siia, et emaga rääkida. Aga tädi oli kohutavalt selle vastu, et isa oma koolid pooleli jättis ja minu emaga abiellus. Ta tahtis talle selgeks teha, et nad ei kuulu isaga kokku ja et ta peaks isa ümber veenma tema tolleaegse töökoha suhtes. Ma olin siis võibolla Mammu vanune, ega mäleta sellest midagi." "See on küll nõme, aga ometi aktsepteerid sa teda?" Devin noogutas vaid. "Nojah, ta on siiski meie heaks palju ära teinud."
Järsku kuulsime me Catherine ja Sofie omavahelist vestlust allkorrusel ning otsustasime ära hoovi peale minna.
____________________________________________
Sofie vaatenurk :
Olime terve pärastlõuna ja õhtu hoovi peal, ning uurisime ringi. Me saime isegi teada, et siin olles hakkame me iga kolmapäev ratsatunde võtma ja vanatädiga kanuutamas käima. Homme aga tuleb meile härra Cromwell oma naisega siia, nad on meie uued õpetajad, aga siiski õpetavad nad meile vaid kombeid ja käitumist. Pole õrna aimugi mida see nüüd tähendama peaks, aga alles järgmine kuu hakkame me ühes kohalikus erakoolis käima. Hetkel sööme me kõik koos söögisaalis laua taha ning ajame juttu.
"Sofie, Nora, Devin .. Kuidas teile siin siiamaani meeldinud on?" küsis vanatädi kandikult endale kana tõstes. Nora ja Devin kiitsid kohta taevani ja siis vaatasid nad kõik mulle otsa. "Ee, jaa, mulle meeldib siin väga, kuigi, eks mul on suur koduigatsus peal ja natukene harjumatu on, aga koht ja maja iseenesest on imekaunis ja töötajad on ka väga sõbralikud." Laua taga tekkis vaikus ning me sõime kõik rahus oma praed lõpuni.
Söömist lõpetades panin kahvli ja noa kenast taldriku peale, tõusin söögilauast ning tänasin. Vanatädil oli ainult hea meel minu viisaka käitumise pärast. "Catherine, Devin, Nora, Mammu, head ööd teile!" Lahkusin laua juurest ning jooksin trepist üles ja koheselt oma tuppa. Istusin esimese asjana kohe pehme voodi peale ja vajutasin tööle pisikese teleka seina peal. Nägin veel öökapi peal oma telefoni ning haarasin selle oma kätte, et hommikuks äratus panna. Telefonis jäi mulle koheselt silma mu taustapilt, kus me Harryga kahekesi ühe diivani peal oleme ja ta mind kiusab. Ma igatsen teda nii väga. Valisin Harry numbri ning helistasin talle.
Tuut-tuuut-tuut-tuut.
Harry : Ja?
Mina : Tsauu.
Harry : Tsau ja.
Mina : Millega tegeled?
Harry : Mm, niisama, varsti vist söberitega välja. Ise?
Mina : Hm, nojah. Istusin siin oma toas ja mõtlesin magama minna, kuniks oma telefoni märkasin ja sulle helistasin.
Harry : Mm.
Tekkis piinlik vaikus ja ma arvasin, et pole mõtet teda rohkem tülitada.
Mina : Harry .. ?
Harry : Ja?
Mina : Ma igatsen sind, vägaväga.
Harry : Mina sind ka, armas.
Mina : Head ööd.
Harry : Sullegi.
Panin kõne ära ja sättisin endale hommikuks äratuse, panin teleka kinni, käisin pesus ja panin tuduriided selga. Ronisin veel sooja teki alla ja niipea, kui mu pea pehmet patja puudutas, ma ka magasin.
-ÖÖ-
Kopp-kopp. Avasin oma unised silmad ning ringutasin. "Jaa, sisse." Uksest astus sisse mu vanatädi. "Hommik Sofie, kõik on juba ammu üleval ja sina? Ma palusin ju sul hommikuks endale äratus panna. Edaspidi lasen sind mõnel töölisel äratada." "Vabandust, ma ei kuulnud vist oma äratust." Ajasin end kiirelt voodist välja ja kõndisin vannituppa. Kuulsin veel Catherine häält teisest toast. "Tee kiiresti, sul on aega 40 minutit, siis tulevad Cromwellid." Ja läinud ta oligi. Käisin kiiruga pesust läbi ja nühkisin oma hambad hoolega särama. Harjasin oma tumedad lokid kiiresti kammiga läbi ja valisin endale uued riided. Kõlas taaskord uus koputus mu uksele. Olin seekord viisakam ja läksin ise uksele, et seda avada.
"Ah, sina Devin." "Mis, mina olen siis eikeegi?" Kallistasin vennakest. "Eiih, mul on hea meel sind näha, ma pole sinuga ammu rääkinud, noh, nii korralikult." Devin noogutas vaid. "Räägi siis mulle õeke, kuidas sul vahepeal läinud on?" Ma ei teadnud millest talle rääkida, kuna rõõmustavat on vähe. Lükkasin oma juuksed kõrvale ning istusin toolile. "No, mitte hästi. Mäletad toda pidu reedel? Noo, me suudlesime Oliveriga ja kui ma oleks rohkem isegi joonud oleks see kõik päris halvasti lõppenud ja teiseks ma igatsen kohutavalt Harryt." "Mhmh, saan aru, aga vähemalt saad sa nüüd oma elus uue lehekülje pöörata, siin, Šotimaal." Noogutasin ja naeratasin talle õrnalt. "Tule, Catherine kindlasti ootab juba." Ütlesin veel poisile.
Monday 16 April 2012
seitsmes:
Panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
_______________________________________________________________________________
Kõndisin mööda väsitavat trepikoda aina üles ja üles poole, peatusin uksetaga ning jäin taskust võtmeid sobrama. Enne võtmete leidmist avanes minu ninaees uks ja vastu vaatas mulle äärmiselt unine Devin. Vaatasin teda üllatunud pilguga ning astusin sisse. "Tsauki õeke!" Ütles unine hääl mu kõrvalt. Noogutasin vaid Devinile ning võtsin papud jalast. "Kuidas sa nii vara koju jõudsid?" "Ah, ma tulin juba õhtul koju tagasi, pidu oli suhteliselt mõtetu." Vaatasin korraks vennale otse silmadesse. "Oli tõesti, ja ma lähen nüüd oma tuppa, soovin omaette olla." Kõndisin oma toa ukse poole ja vajutasin ukse lingi alla.
Täpselt kui hakkasin sisse istuma kuulsin üht väga tuttavat häält elutoast. Jätsin oma tuppa mineku sinnapaika ning kõndisin elutuppa. Terve pere istus täna kummalisel kombel seal koos ning laua otsa oli end istuma sättinud mu vanatädi Catherine. Tädikene naeratas mulle juba oma valge naeratusega vastu ja ma tundsin koheselt, kuidas ma põgeneda tahan. Vanatädi hõredad ja pruunid lokid langesid ta õlgadele nii kenasti ja tema uhke kleit varjas ta jalgu. Sitsid ja satsid tema krael rõhutasid ta pikka kaela ja kleidi punane toon ta vanu ja kortsulisi silmi, millega ta mind hetkel pingsalt jälgis. "Kas minu lemmik õepojatütar ei tervitagi mind?" Tema korrektne häälikute välja hääldamine ja korralik kõneviis pani mu alati kokutama. Vaatasin segaduses oleva pilguga Devinile otsa ja ma ei suutnud nende pilkudest midagi välja lugeda.
"Tere, tädi Catherine, ma väga vabandan, ma ei teadnud, et te täna siia tulete." "Keegi meist ei oskanud seda arvata." Pomises Devin mu kõrval mulle vastu. Taas võttis mu vanatädi sõna. "Sofia-" "Sofie." Parandasin teda. "Jah, Sofie, ma eeldan, et sa tead, miks ma siin olen?" Vaatasin teisi endiselt segaduses pilguga. Tegelikult oli see tõesti kummaline et ta siin on. Ta elab muidu Edinburgi äärelinnas, oma uhkes ja suures mõisas, teda on väiksest peale kasvatatud karmilt ja kindlate reeglite järgi. Ta ei tuleks kunagi meie vaesesse katusekorterisse niisama ja pealegi ei ole ta terve sajandi mu isaga suhelnud, kuna ta oli isa vähese tasuga töö vastu. Niisiis ootasin ma huviga põhjust.
"Anna andeks tädi, aga ei tea tõesti." Ma tundsin kuidas kõik järsku end ebamugavalt tundma hakkasid. "Mis siin toimub õieti?" Küsisin juba kärsitu hääletooniga. "Sofie, ära tõsta häält. Asi on nii. Su isa kaotas eile õhtul oma töö ja helistas mulle, kuna ma tean, et ta on suurtes võlgades ja vajab hädasti tööd. Ma olin nõus kõik tema võlad ära maksma, kui ta läheb nüüd õigust õppima ja hiljem heale töökohale. Kuna teie vanaema soovis isale appi minna, et ta ikka söömast jms ei unustaks, läheb ta temaga kaasa. Mina hoolitsen senikaua teie eest edasi ja te tulete koos minuga juba homme Edinburgi." Ma tundsin kuidas mu kurku tekkis suur nutuklimp. Ma ei taha Londonist lahkuda, veelvähem Šotimaale. Ma lihtsalt ei taha!
Tõusin kiirelt laua tagant püsti ning jooksin oma tuppa, silmad täis pisaraid. Lukustasin oma ukse ning istusin prantsatades voodi peale. Haarasin oma pusa taskust telefoni ning valisin Nora numbri. Tuut - tuuut - tuuut - tuuut .. "Võta vastu!" Rääkisin ma omaette. "Jaa?" Vastas mulle viimaks unine hääl. "Oeh, viiimaks!" Üritasin kõigest väest nuukseid alla suruda. "Soff, kas sa nutad?" Jäin vait. "Tibu, räägi mulle kohe, mis on lahti?" "Nora, ma-ma .. ma pean ära kolima.." Ja lasin lihtsalt pisaratel joosta. "MIDA? miks? eiii.. Sa ei tohi mind jätta!" "See on pikk jutt, aga ma pean minema vanatädi juurde ja - " Järsku kõlas mu uksele koputus. "Sry Nora, ma pean minema, hiljem räägib!" Ütlesin kiiruga, panin kõne kinni ning pühkisin ära oma pisarad. "Ja sisse!"
Uks avanes ning sisse astus Catherine. Ta vaatas mind mureliku näoga ning istus mu voodiääre peale. Vaatasin tema kortsulisi käsi ja sellel olevat kuldset kividega kaunistatud ketti. Ta haaras ühe käega minu omast ning vaatas mulle otse silmadesse. "Ma tean, et sul on raske, aga see teeb meile kõigile head, sa saad minu juures õppida parimate õpetajate käe all häid kombeid, sa saaksid hea hariduse ja sa ei jää kunagi millestki ilma. Ma ei sunni sind su riietusstiili või olemust vahetama, ma soovin lihtsalt, et sinust saaks intelligentne inimene ja nii muidugi ka sinu vennast, õekesest ja isast. Ma mõtlesin selle peale veel ka kodus ja ma arvan, et ma annan sulle loa ka Nora kaasa võtta. Ma ei usu, et ta kasuvanemad selle vastu on."
Kallistasin teda automaatselt, mul on nii hea meel, et ma ei pea Norast loobuma, kuid, mis saab Harryst? "Sofie, vaata mulle otsa, rahune veidikene, räägi Noraga, jäta hüvasti oma sõpradega ja palun hakake pakkima, ma isiklikult lähen aitan Loreta-Mariil asju kokku panna ja ära nuta palun, eksole Lilleke?" Noogutasin vaid talle vastu ja ta lahkus mu ruumist. Võtsin voodi alt oma suure ja punase ema vana reisikohvri ning hakkasin riidekapist sinna asju sisse panema. Võibolla on tõesti parem, kui siit ära saan, ma ei peaks siis Oliveri nägema, ega ka Clarie't, ma ei pea kartma õhtust tänavat enam nii palju ega muretsema sellepärast, kas isa ikka saab hakkama.
Vajusin sügavalt mõttesse, millest tagasi kutsus mu alles uksekell. Läksin ukse peale ja nägin seal Harryt, kellele ma kohe kaela hüppasin ning teda hoolega kallistasin. Mu silmad täitusid taas pisaratega, kui mõtlesin, et näen teda võibolla viimast korda. Poiss kallistas mind oma tugeva haardega vastu ning keerutas mind õhus. Kui ta mu tagasi maha pani pühkis ta mu pisarad silmade alt ning vaatas mind oma mureliku pilguga. "Tule ru-ruttu, lä-lähme mu tuppa." Ütlesin ma läbi nuuksete.
Istusime mõlemad mu voodi peale ning rääkisin talle kogu loo ära, mis juhtus. Lükkasin oma juuksed selja taha ning tõusin püsti, otsisin üles oma ehtelaeka ning võtsin välja sealt südamekujulise medaljoni, mille mu ema mulle kunagi kinkis. "Näe, Harry, võta see, siis ma tean vähemalt, et see on kindlas kohas." Panin selle ta peopessa ning kallistasin teda kõvasti. "Ma luban, et hoian seda hoolega ja et tulen sulle külla niii tihedalt kui saan." noogutasin ja kallistasin teda veelkord. "Tahad, ma jään sinuga ööseks siia?" "Oh, see oleks super!" ning naeratasin talle vastu.
Mõtlesin, kas rääkida talle ka eilsest, mis peol juhtus või mitte, kuid otsustasin selle peatükki seljataha jätta ja asjadega edasi minna. Terve õhtu pakkisin ma kurbusega oma hiigelsuurt punast kohvrit ja rääkisin Harryga. Käisime ka viimast korda koos Starbuckis ja istusime pingil, mille ees me esimest korda kohtusime. Ka Nora oli nõus minuga Šotimaale kaasa tulema ja One Direction'i kontserdi lükkasime me ka ära Šotimaa peale.
- Lehvitasin viimast korda kõigile, kes olid meid saatma tulnud, pühkisin mööda põski alla roomanud pisarad ning läksin kontrollist läbi, et lennuki peale saada. -
"Palume kõigil reisijatel turvavööd kinnitada, hakkame maanduma." Vaatasin veel korraks Norale otsa ning kinnitasin turvavöö.
Maapinnale jõudes ja lennujaama suurtest klaasakendest välja vaadates nägin ma sirgumas suuuri ja võõraid maju. Huvitav, millised on mu uued klassikaaslased? Milline saab olema mu tuba ja üleüldse elu siin? Tundsin järsku ehmatavaid käsi oma õlgadel. Vaatasin seljataha ning nägin Norat ja Devinit koos Mammuga. "Kõik korras? Me peame nüüd auto peale minema." Noogutasin ning haarasin oma kohvri ja liikusime auto poole.
Olime juba poolteist tundi sõitnud ja siinne loodus paistab imeline. "Lapsed, vaadake nüüd vasakule." Ütles Catherine üle õla meile. Pöörasime koheselt kõik näod ära ja seal seisis üks ilmatuma suur mõis, mul jooksid judinad üle selja.
Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.
_______________________________________________________________________________
Kõndisin mööda väsitavat trepikoda aina üles ja üles poole, peatusin uksetaga ning jäin taskust võtmeid sobrama. Enne võtmete leidmist avanes minu ninaees uks ja vastu vaatas mulle äärmiselt unine Devin. Vaatasin teda üllatunud pilguga ning astusin sisse. "Tsauki õeke!" Ütles unine hääl mu kõrvalt. Noogutasin vaid Devinile ning võtsin papud jalast. "Kuidas sa nii vara koju jõudsid?" "Ah, ma tulin juba õhtul koju tagasi, pidu oli suhteliselt mõtetu." Vaatasin korraks vennale otse silmadesse. "Oli tõesti, ja ma lähen nüüd oma tuppa, soovin omaette olla." Kõndisin oma toa ukse poole ja vajutasin ukse lingi alla.
Täpselt kui hakkasin sisse istuma kuulsin üht väga tuttavat häält elutoast. Jätsin oma tuppa mineku sinnapaika ning kõndisin elutuppa. Terve pere istus täna kummalisel kombel seal koos ning laua otsa oli end istuma sättinud mu vanatädi Catherine. Tädikene naeratas mulle juba oma valge naeratusega vastu ja ma tundsin koheselt, kuidas ma põgeneda tahan. Vanatädi hõredad ja pruunid lokid langesid ta õlgadele nii kenasti ja tema uhke kleit varjas ta jalgu. Sitsid ja satsid tema krael rõhutasid ta pikka kaela ja kleidi punane toon ta vanu ja kortsulisi silmi, millega ta mind hetkel pingsalt jälgis. "Kas minu lemmik õepojatütar ei tervitagi mind?" Tema korrektne häälikute välja hääldamine ja korralik kõneviis pani mu alati kokutama. Vaatasin segaduses oleva pilguga Devinile otsa ja ma ei suutnud nende pilkudest midagi välja lugeda.
"Tere, tädi Catherine, ma väga vabandan, ma ei teadnud, et te täna siia tulete." "Keegi meist ei oskanud seda arvata." Pomises Devin mu kõrval mulle vastu. Taas võttis mu vanatädi sõna. "Sofia-" "Sofie." Parandasin teda. "Jah, Sofie, ma eeldan, et sa tead, miks ma siin olen?" Vaatasin teisi endiselt segaduses pilguga. Tegelikult oli see tõesti kummaline et ta siin on. Ta elab muidu Edinburgi äärelinnas, oma uhkes ja suures mõisas, teda on väiksest peale kasvatatud karmilt ja kindlate reeglite järgi. Ta ei tuleks kunagi meie vaesesse katusekorterisse niisama ja pealegi ei ole ta terve sajandi mu isaga suhelnud, kuna ta oli isa vähese tasuga töö vastu. Niisiis ootasin ma huviga põhjust.
"Anna andeks tädi, aga ei tea tõesti." Ma tundsin kuidas kõik järsku end ebamugavalt tundma hakkasid. "Mis siin toimub õieti?" Küsisin juba kärsitu hääletooniga. "Sofie, ära tõsta häält. Asi on nii. Su isa kaotas eile õhtul oma töö ja helistas mulle, kuna ma tean, et ta on suurtes võlgades ja vajab hädasti tööd. Ma olin nõus kõik tema võlad ära maksma, kui ta läheb nüüd õigust õppima ja hiljem heale töökohale. Kuna teie vanaema soovis isale appi minna, et ta ikka söömast jms ei unustaks, läheb ta temaga kaasa. Mina hoolitsen senikaua teie eest edasi ja te tulete koos minuga juba homme Edinburgi." Ma tundsin kuidas mu kurku tekkis suur nutuklimp. Ma ei taha Londonist lahkuda, veelvähem Šotimaale. Ma lihtsalt ei taha!
Tõusin kiirelt laua tagant püsti ning jooksin oma tuppa, silmad täis pisaraid. Lukustasin oma ukse ning istusin prantsatades voodi peale. Haarasin oma pusa taskust telefoni ning valisin Nora numbri. Tuut - tuuut - tuuut - tuuut .. "Võta vastu!" Rääkisin ma omaette. "Jaa?" Vastas mulle viimaks unine hääl. "Oeh, viiimaks!" Üritasin kõigest väest nuukseid alla suruda. "Soff, kas sa nutad?" Jäin vait. "Tibu, räägi mulle kohe, mis on lahti?" "Nora, ma-ma .. ma pean ära kolima.." Ja lasin lihtsalt pisaratel joosta. "MIDA? miks? eiii.. Sa ei tohi mind jätta!" "See on pikk jutt, aga ma pean minema vanatädi juurde ja - " Järsku kõlas mu uksele koputus. "Sry Nora, ma pean minema, hiljem räägib!" Ütlesin kiiruga, panin kõne kinni ning pühkisin ära oma pisarad. "Ja sisse!"
Uks avanes ning sisse astus Catherine. Ta vaatas mind mureliku näoga ning istus mu voodiääre peale. Vaatasin tema kortsulisi käsi ja sellel olevat kuldset kividega kaunistatud ketti. Ta haaras ühe käega minu omast ning vaatas mulle otse silmadesse. "Ma tean, et sul on raske, aga see teeb meile kõigile head, sa saad minu juures õppida parimate õpetajate käe all häid kombeid, sa saaksid hea hariduse ja sa ei jää kunagi millestki ilma. Ma ei sunni sind su riietusstiili või olemust vahetama, ma soovin lihtsalt, et sinust saaks intelligentne inimene ja nii muidugi ka sinu vennast, õekesest ja isast. Ma mõtlesin selle peale veel ka kodus ja ma arvan, et ma annan sulle loa ka Nora kaasa võtta. Ma ei usu, et ta kasuvanemad selle vastu on."
Kallistasin teda automaatselt, mul on nii hea meel, et ma ei pea Norast loobuma, kuid, mis saab Harryst? "Sofie, vaata mulle otsa, rahune veidikene, räägi Noraga, jäta hüvasti oma sõpradega ja palun hakake pakkima, ma isiklikult lähen aitan Loreta-Mariil asju kokku panna ja ära nuta palun, eksole Lilleke?" Noogutasin vaid talle vastu ja ta lahkus mu ruumist. Võtsin voodi alt oma suure ja punase ema vana reisikohvri ning hakkasin riidekapist sinna asju sisse panema. Võibolla on tõesti parem, kui siit ära saan, ma ei peaks siis Oliveri nägema, ega ka Clarie't, ma ei pea kartma õhtust tänavat enam nii palju ega muretsema sellepärast, kas isa ikka saab hakkama.
Vajusin sügavalt mõttesse, millest tagasi kutsus mu alles uksekell. Läksin ukse peale ja nägin seal Harryt, kellele ma kohe kaela hüppasin ning teda hoolega kallistasin. Mu silmad täitusid taas pisaratega, kui mõtlesin, et näen teda võibolla viimast korda. Poiss kallistas mind oma tugeva haardega vastu ning keerutas mind õhus. Kui ta mu tagasi maha pani pühkis ta mu pisarad silmade alt ning vaatas mind oma mureliku pilguga. "Tule ru-ruttu, lä-lähme mu tuppa." Ütlesin ma läbi nuuksete.
Istusime mõlemad mu voodi peale ning rääkisin talle kogu loo ära, mis juhtus. Lükkasin oma juuksed selja taha ning tõusin püsti, otsisin üles oma ehtelaeka ning võtsin välja sealt südamekujulise medaljoni, mille mu ema mulle kunagi kinkis. "Näe, Harry, võta see, siis ma tean vähemalt, et see on kindlas kohas." Panin selle ta peopessa ning kallistasin teda kõvasti. "Ma luban, et hoian seda hoolega ja et tulen sulle külla niii tihedalt kui saan." noogutasin ja kallistasin teda veelkord. "Tahad, ma jään sinuga ööseks siia?" "Oh, see oleks super!" ning naeratasin talle vastu.
Mõtlesin, kas rääkida talle ka eilsest, mis peol juhtus või mitte, kuid otsustasin selle peatükki seljataha jätta ja asjadega edasi minna. Terve õhtu pakkisin ma kurbusega oma hiigelsuurt punast kohvrit ja rääkisin Harryga. Käisime ka viimast korda koos Starbuckis ja istusime pingil, mille ees me esimest korda kohtusime. Ka Nora oli nõus minuga Šotimaale kaasa tulema ja One Direction'i kontserdi lükkasime me ka ära Šotimaa peale.
- Lehvitasin viimast korda kõigile, kes olid meid saatma tulnud, pühkisin mööda põski alla roomanud pisarad ning läksin kontrollist läbi, et lennuki peale saada. -
"Palume kõigil reisijatel turvavööd kinnitada, hakkame maanduma." Vaatasin veel korraks Norale otsa ning kinnitasin turvavöö.
Maapinnale jõudes ja lennujaama suurtest klaasakendest välja vaadates nägin ma sirgumas suuuri ja võõraid maju. Huvitav, millised on mu uued klassikaaslased? Milline saab olema mu tuba ja üleüldse elu siin? Tundsin järsku ehmatavaid käsi oma õlgadel. Vaatasin seljataha ning nägin Norat ja Devinit koos Mammuga. "Kõik korras? Me peame nüüd auto peale minema." Noogutasin ning haarasin oma kohvri ja liikusime auto poole.
Olime juba poolteist tundi sõitnud ja siinne loodus paistab imeline. "Lapsed, vaadake nüüd vasakule." Ütles Catherine üle õla meile. Pöörasime koheselt kõik näod ära ja seal seisis üks ilmatuma suur mõis, mul jooksid judinad üle selja.
Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.
Saturday 7 April 2012
Kuues:
Vabandust pika pausi pärast ..
___________________________________________________________________________________
"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
___________________________________________________________________________________
"Võid sisse nüüd tagasi tulla!" Ning tõmbasin kiiruga pluusi veel selga. Uks tuli lahti ning sisse astus Devin. Vaatasin imestunult talle otsa ja talle järgnes ka Harry. "Hmm.. Ja mina mõtlesin, et uksest tuleb sisse ainult Harry." Poisid hakkasid naerma ning Devin võttis laua alt mu tooli ning istus selle peale. Ta asetas oma käed risti ning vaatas mulle kummalise pilguga otsa. Vaatasin mõlemaid poisse kahtlustava pilguga ja toetasin siis ühe käega vastu kapiust.
"Niii, mis viga?" Küsisin nende käest, kuna kannatus hakkas juba katkema. Devin tõusis püsti ja kõndis mu ette ning kergitas veidikene kulme. "Mis sinu ja Harry vahel üldse on? Juba lausa loodad, et ta ainukesena tuppa siseneks?" Pööritasin vaid silmi selle peale. "Okei, tegelikult tahtsin ma teada, et kas sa oled tõesti valmis juba õue minema? Su nägu pole veel korralikult äragi paranenud." Noogutasin. "Ja pealegi.. Minu ja Harry vahel on ainult üks suur õe ja venna armastus." Vaatasin Harryle otsa ja ta noogutas. "Ma arvan kaa, et ära hakka siin mingisuguseid järeldusi oma peas tegema." Vastas Harry talle. "Okeiokei..Jätan meelde, tuvikesed! Harry, tule lähme paneme jakid peale ja siis läheme ka, eksole, õeke?" "Jaja, mine juba!" Harry ja Devin lahkusid ruumist.
Täpselt samat asja küsis ka eile Nora minu käest, kas me siis tõesti näeme välja nagu oleksime paar? Ma valisin endale ühe hästi paksu pusa ning sooja salli. Panin kapiuksed kinni, võtsin laua pealt telefoni koos kõrvaklappidega ja koduvõtmed ning astusin toast välja. Väike Loreta-Marii tuli minu järel ning jooksis vanaema juurde. Läksin elutuppa pisikese järel, et öelda ka vanaemale, et me läheme õue. Ta ainult noogutas ning palus normaalsel ajal tagasi olla. Koridori jõudes olid poisid juba ammu valmis. Panin ka papud jalga ning hakkasime minema.
"Hei, semud!" Hõikas juba Nora, kes meid kambaga õues ootas. "Hei!" Hõikasime kooris vastu ning kõndisime teiste juurde. Kallistasime läbisegi kõiki ning hakkasime arutama kuhu minna ja mida teha. Tuult õnneks õues ei olnud ja päike paistis nii eredalt taevas. Otsustasime, et kõnnime lihtsalt mööda tänavaid ja vaatame, kuhu satume.
Olime juba tunnikese kõndinud, kui Nora suuure paanikaga ühe posti juurde jooksis ja lihtsalt kiljuma hakkas. "Appi, Sofie, Sofie, Sofie, One Direction esineb taas Londonis! Saad sa aru, Londonis! Ma saan viimaks oma kogutud rahaga neid vaatama minna!" Tüdruk jooksis lihtsalt minu juurde ja kallistas mind suurest rõõmust. Tal hakkasid pisarad voolama ja ta oli lihtsalt nii õnnelik. "Ja-ja, saan aru. Kuna see on?" Tüdruk tiris mu plakati juurde ja seal seisis 13. Mai. See on juba kahe nädala pärast. Nora keeras mind nii, et ta mulle silma saaks vaadata. Tema ripsmetušš oli pisaratega natukene laiali läinud, kuid sellegi poolest särasid ta silmad nagu pisikesel kutsikal. "Sofie, ütle nüüd palun, et sa tuled minuga koos, ma salaja olen isegi sinu jaoks raha kogunud, kuna ma tean, et ka sulle meeldivad nad." Naeratasin tüdrukule ja noogutasin talle vaid vastuseks . No, muidugi pole ma nüüd mingi teab, mis suur fänn, aga neid kuulata meeldib mulle ikka.
"Nii poisid, paneme raha kokku ja tähistame seda. Kindlasti ostame me mõne pudeli Jack Daniels'i ja siis palju siidrit, cocat ja mahla, snäkki ja magusat võiks ka ikka korralikult olla, eksole?" Rääkis Nora poistele ja poisid olid ideega rahul ning hakkasid omaette arutama ja vaatasid, palju kellegil raha on. Andsin ka veidikene enda osa juurde, mulle ei meeldi eriti nii, suure kambaga kusagil tähistada ja juua, aga midagi targemat ei olnud mul ka täna teha. Harry tuli mureliku ilmega minu juurde ja puuris mu silmi oma pilguga. "Õeke, oled sa kindel, et tahad minna? Me võime sinuga koju ka kõndida." Vaatasin teda kahtlase pilguga. "Emm, ma jään, sa võid minna, kui sa juua ei taha." Harry kehitas pettunult õlgu ja arvas, et sa siiski läheb vast täna koju. Ta kallistas mind ning lahkus. Ma kardan, et ta solvus. Jäin korraks mõttesse, haarasin taskust telefoni ja panin kõrvaklapid järele.
Olime kella 19.00'ks asjad kokku saanud ning kogunesime Nora juurde, kuna ta vanemad olid paariks päevaks Soome suusareisile läinud. Poisid kutsusid veel rahvast juurde ja erinevaid inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Vaatasin ümberringi ning otsisin Norat, ma ei leidnud teda kusagilt. Istusin siis üles korrusele diivani peale ning vaatasin läbi akna tänava peale, kuniks üks tuttav hääl mu kõrval köhatas ja tähelepanu endale tõmbas. Mu ees seisis mu paralleel klassivend Oliver. "Hei!" Ütles ta ning istus mu kõrvale. "Mhmh." Vastasin ning pöörasin taas näo tänava poole. Poiss üritas taaskord sõna võtta. "Khmkh, ega sa juhuslikult alt midagi ei taha?" "Mida?" Küsisin, kuna alt kostuv muusika oli kõrvulukustav. "Juua ei soovi?" Küsis ta nüüd veidikene kõvema hääletooniga. Kehitasin õlgu ning olin nõus temaga alla korrusele kööki minema, et paar jooki kokku segada.
Haaran esimese asjana laua pealt oma lemmiku, Jacki, ning segan selle coca'ga. Tegin seda 1/3 topsi täit ning istusin laua taha, et seda rahulikult juua. Oliver istus mu kõrvale ning ma tundsin kuidas ta pilk terve selle aja minul on. Vaatasin teda hetkeks kahtluse pilguga ning ta viskas pilgu oma topsi suunas. Otsustasin ebameeldiva vaikuse katkestada. "Hm, mis sa siis juua võtsid?" "Jack'i." Naeratasin talle, kuna tal tundub minuga päris sama maitse olevat. Kuna mulle tundus, et see jututeema ei taha kohe üldse edasi areneda, võtsin ma laua pealt oma topsi ning kõndisin elutuppa teiste juurde.
Istusin esimese ettejuhtuva vaba koha peale ning võtsin taskust välja oma telefoni, lükkasin häirivad juuksesalgud kõrvataha ning saatsin Harryle sõnumi sisuga "Hei, mis teed?". Ta oleks võinud ka siia peole tulla, siis oleks mul vähemalt isik, kes mu tuju alati üleval suudaks hoida, hetkel oli mul lihtsalt ülimalt igav. Jäin oma telefonisse sobrama ja järsku tõusis püsti Nora. Kõikide pilgud koondusid talle ja ta suundus kontsaklõbinal meie kõigi ette. "Hmm, ma vaatan, et mõnel on siin juba päris igav..." Ning tegi mulle siis silma. "..Niiet, mis te arvate ühest heast õudukas?" Enamus olid päri ning hakkasid arutama, millist siis neist vaadata.
Peale õudukat kõndisin ma väsinult ülemisele korrusele, külaliste tuppa ning viskasin end voodisse pikali. Panin silmad kinni ning hakkasin vaikselt laulma esimest laulu mis mulle pähe tuli. I remember tears streaming down your face. When I said, I'll never let you go. When all those shadows almost .. "Kmhkmh, sa laulad hästi." Vaatasin selja taha ja seal seisis Oliver. Ta juuksed olid sassis, seljas tavaline neoon kollane t-särk musta kirjaga ja ta käes oli 2 suurt topsi. Ajasin ennast istukile ning kutsusin ta enda kõrvale. Ta andis ühe topsi mulle. Nuusutasin topsi sisu ning maitsesin seda. Puhas Jack Daniels.
Oli taas see ebameeldiv vaikus, kuniks Oliver sõna võttis. "Hmm, mida sa siis muidu laulsid siin ennem?" Tundsin, kuidas mu põsed lõid järsku õhetama. "Hm, no, Safe and Sound .. noh, sellest filmist, see The Hunger Games." "Ja, see pidavat hea film olema." Noogutasin talle ainult vastuseks ning tundsin, kuidas uni minust võitu hakkab saama. Võtsin paar suuremat lonksu veel joogist ning panin selle öökapi peale, asetasin pea oma padjale ning sulgesin silmad.
Ega ma kaua sedasi olla ei saanudki, juba tundsin ma Oliveri huuli enda omadel ja tahest-tahtmata vastasin ma talle samaga. Ma ei tundnud ta vastu midagi, aga nagu ammu teada tõmbab ka iga väiksem alkoholi tarbimine mul pea sassi. Suudlused muutusid järjest jõulisemaks ja kirglikumaks, ta ronis mulle peale ning hakkas mu soojal kampsunil nööpe lahti arutama. Peatasin ta tegevuse ning vaatasin otse tema rohelistesse silmadesse ning üritasin tema alt ära põgeneda. "Oliver, sa oled purjus." Ta üritas mind veel suudelda, kuid ma põiklesin vastu. "Ei, Oliver, sa ei ole kaine, lase mind lahti!" Ta silitas mu tumedaid lokke ning tuli mu pealt maha. "Okei, anna andeks, ma ei tahtnud. Ma lähen vaatan parem, mis all teised teevad. Noogutasin vaid ning tõmbasin oma jalad tugevalt vastu oma keha.
Mis mul viga on? Miks ma suudlen üldse lihtsalt mingit suvalist tüüpi oma paralleelklassist? Oliver lahkus toast ning jättis mu üksinda sellesse pimedasse ruumi. Pühkisin pisarad, mis mu silmadesse tekkinud olid ning keerasin toa ukse seest poolt lukku. Pugesin kiiresti tekialla ning nutsin ennast vaevaliselt sügavasse unne.
Hommikul paistis mulle päike juba varakult silma. Tegin silmad vaikselt lahti ja tundsin, kuidas mu pea tuikab hästi õrnalt. Ma ei kavatsenud sellest eriti välja teha ning haarasin oma teksade taskust telefoni ning avastasin sealt 2 uut sõnumit. Pühkisin veel oma uniseid silmi ning lükkasin oma sassis juuksed kõrvale. Avasin sõnumid ning nagu näha, olid mõlemad tulnud Harrylt.
Lugesin läbi 1. sõnumi :
Hei jah, kuule, räägin siin oma pisivennaga, oleme kahekesi üksinda kodus. Ja ise? Kuidas pidu on?
Oeh, ja mina jätsin talle vastamata, kuna ma lihtsalt unustasin ennast ära .. Avasin seejärel teise sõnumi :
Okei, nagu ma näen siis on sul palju tegemist, aga homme ma tulen su juurest läbi, mul jäi mata tv sinu juurde. Tsauki.
Hm, panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin kiiruga vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
___
Mõtetu ja kahtlane osa, ma tean.
Seda, kui kaua uue osaga läheb, ma ei tea, aga luban, et teen selle niipea, kui ma aega ja mõtteid saan.
___________________________________________________________________________________
"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
___________________________________________________________________________________
"Võid sisse nüüd tagasi tulla!" Ning tõmbasin kiiruga pluusi veel selga. Uks tuli lahti ning sisse astus Devin. Vaatasin imestunult talle otsa ja talle järgnes ka Harry. "Hmm.. Ja mina mõtlesin, et uksest tuleb sisse ainult Harry." Poisid hakkasid naerma ning Devin võttis laua alt mu tooli ning istus selle peale. Ta asetas oma käed risti ning vaatas mulle kummalise pilguga otsa. Vaatasin mõlemaid poisse kahtlustava pilguga ja toetasin siis ühe käega vastu kapiust.
"Niii, mis viga?" Küsisin nende käest, kuna kannatus hakkas juba katkema. Devin tõusis püsti ja kõndis mu ette ning kergitas veidikene kulme. "Mis sinu ja Harry vahel üldse on? Juba lausa loodad, et ta ainukesena tuppa siseneks?" Pööritasin vaid silmi selle peale. "Okei, tegelikult tahtsin ma teada, et kas sa oled tõesti valmis juba õue minema? Su nägu pole veel korralikult äragi paranenud." Noogutasin. "Ja pealegi.. Minu ja Harry vahel on ainult üks suur õe ja venna armastus." Vaatasin Harryle otsa ja ta noogutas. "Ma arvan kaa, et ära hakka siin mingisuguseid järeldusi oma peas tegema." Vastas Harry talle. "Okeiokei..Jätan meelde, tuvikesed! Harry, tule lähme paneme jakid peale ja siis läheme ka, eksole, õeke?" "Jaja, mine juba!" Harry ja Devin lahkusid ruumist.
Täpselt samat asja küsis ka eile Nora minu käest, kas me siis tõesti näeme välja nagu oleksime paar? Ma valisin endale ühe hästi paksu pusa ning sooja salli. Panin kapiuksed kinni, võtsin laua pealt telefoni koos kõrvaklappidega ja koduvõtmed ning astusin toast välja. Väike Loreta-Marii tuli minu järel ning jooksis vanaema juurde. Läksin elutuppa pisikese järel, et öelda ka vanaemale, et me läheme õue. Ta ainult noogutas ning palus normaalsel ajal tagasi olla. Koridori jõudes olid poisid juba ammu valmis. Panin ka papud jalga ning hakkasime minema.
"Hei, semud!" Hõikas juba Nora, kes meid kambaga õues ootas. "Hei!" Hõikasime kooris vastu ning kõndisime teiste juurde. Kallistasime läbisegi kõiki ning hakkasime arutama kuhu minna ja mida teha. Tuult õnneks õues ei olnud ja päike paistis nii eredalt taevas. Otsustasime, et kõnnime lihtsalt mööda tänavaid ja vaatame, kuhu satume.
Olime juba tunnikese kõndinud, kui Nora suuure paanikaga ühe posti juurde jooksis ja lihtsalt kiljuma hakkas. "Appi, Sofie, Sofie, Sofie, One Direction esineb taas Londonis! Saad sa aru, Londonis! Ma saan viimaks oma kogutud rahaga neid vaatama minna!" Tüdruk jooksis lihtsalt minu juurde ja kallistas mind suurest rõõmust. Tal hakkasid pisarad voolama ja ta oli lihtsalt nii õnnelik. "Ja-ja, saan aru. Kuna see on?" Tüdruk tiris mu plakati juurde ja seal seisis 13. Mai. See on juba kahe nädala pärast. Nora keeras mind nii, et ta mulle silma saaks vaadata. Tema ripsmetušš oli pisaratega natukene laiali läinud, kuid sellegi poolest särasid ta silmad nagu pisikesel kutsikal. "Sofie, ütle nüüd palun, et sa tuled minuga koos, ma salaja olen isegi sinu jaoks raha kogunud, kuna ma tean, et ka sulle meeldivad nad." Naeratasin tüdrukule ja noogutasin talle vaid vastuseks . No, muidugi pole ma nüüd mingi teab, mis suur fänn, aga neid kuulata meeldib mulle ikka.
"Nii poisid, paneme raha kokku ja tähistame seda. Kindlasti ostame me mõne pudeli Jack Daniels'i ja siis palju siidrit, cocat ja mahla, snäkki ja magusat võiks ka ikka korralikult olla, eksole?" Rääkis Nora poistele ja poisid olid ideega rahul ning hakkasid omaette arutama ja vaatasid, palju kellegil raha on. Andsin ka veidikene enda osa juurde, mulle ei meeldi eriti nii, suure kambaga kusagil tähistada ja juua, aga midagi targemat ei olnud mul ka täna teha. Harry tuli mureliku ilmega minu juurde ja puuris mu silmi oma pilguga. "Õeke, oled sa kindel, et tahad minna? Me võime sinuga koju ka kõndida." Vaatasin teda kahtlase pilguga. "Emm, ma jään, sa võid minna, kui sa juua ei taha." Harry kehitas pettunult õlgu ja arvas, et sa siiski läheb vast täna koju. Ta kallistas mind ning lahkus. Ma kardan, et ta solvus. Jäin korraks mõttesse, haarasin taskust telefoni ja panin kõrvaklapid järele.
Olime kella 19.00'ks asjad kokku saanud ning kogunesime Nora juurde, kuna ta vanemad olid paariks päevaks Soome suusareisile läinud. Poisid kutsusid veel rahvast juurde ja erinevaid inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Vaatasin ümberringi ning otsisin Norat, ma ei leidnud teda kusagilt. Istusin siis üles korrusele diivani peale ning vaatasin läbi akna tänava peale, kuniks üks tuttav hääl mu kõrval köhatas ja tähelepanu endale tõmbas. Mu ees seisis mu paralleel klassivend Oliver. "Hei!" Ütles ta ning istus mu kõrvale. "Mhmh." Vastasin ning pöörasin taas näo tänava poole. Poiss üritas taaskord sõna võtta. "Khmkh, ega sa juhuslikult alt midagi ei taha?" "Mida?" Küsisin, kuna alt kostuv muusika oli kõrvulukustav. "Juua ei soovi?" Küsis ta nüüd veidikene kõvema hääletooniga. Kehitasin õlgu ning olin nõus temaga alla korrusele kööki minema, et paar jooki kokku segada.
Haaran esimese asjana laua pealt oma lemmiku, Jacki, ning segan selle coca'ga. Tegin seda 1/3 topsi täit ning istusin laua taha, et seda rahulikult juua. Oliver istus mu kõrvale ning ma tundsin kuidas ta pilk terve selle aja minul on. Vaatasin teda hetkeks kahtluse pilguga ning ta viskas pilgu oma topsi suunas. Otsustasin ebameeldiva vaikuse katkestada. "Hm, mis sa siis juua võtsid?" "Jack'i." Naeratasin talle, kuna tal tundub minuga päris sama maitse olevat. Kuna mulle tundus, et see jututeema ei taha kohe üldse edasi areneda, võtsin ma laua pealt oma topsi ning kõndisin elutuppa teiste juurde.
Istusin esimese ettejuhtuva vaba koha peale ning võtsin taskust välja oma telefoni, lükkasin häirivad juuksesalgud kõrvataha ning saatsin Harryle sõnumi sisuga "Hei, mis teed?". Ta oleks võinud ka siia peole tulla, siis oleks mul vähemalt isik, kes mu tuju alati üleval suudaks hoida, hetkel oli mul lihtsalt ülimalt igav. Jäin oma telefonisse sobrama ja järsku tõusis püsti Nora. Kõikide pilgud koondusid talle ja ta suundus kontsaklõbinal meie kõigi ette. "Hmm, ma vaatan, et mõnel on siin juba päris igav..." Ning tegi mulle siis silma. "..Niiet, mis te arvate ühest heast õudukas?" Enamus olid päri ning hakkasid arutama, millist siis neist vaadata.
Peale õudukat kõndisin ma väsinult ülemisele korrusele, külaliste tuppa ning viskasin end voodisse pikali. Panin silmad kinni ning hakkasin vaikselt laulma esimest laulu mis mulle pähe tuli. I remember tears streaming down your face. When I said, I'll never let you go. When all those shadows almost .. "Kmhkmh, sa laulad hästi." Vaatasin selja taha ja seal seisis Oliver. Ta juuksed olid sassis, seljas tavaline neoon kollane t-särk musta kirjaga ja ta käes oli 2 suurt topsi. Ajasin ennast istukile ning kutsusin ta enda kõrvale. Ta andis ühe topsi mulle. Nuusutasin topsi sisu ning maitsesin seda. Puhas Jack Daniels.
Oli taas see ebameeldiv vaikus, kuniks Oliver sõna võttis. "Hmm, mida sa siis muidu laulsid siin ennem?" Tundsin, kuidas mu põsed lõid järsku õhetama. "Hm, no, Safe and Sound .. noh, sellest filmist, see The Hunger Games." "Ja, see pidavat hea film olema." Noogutasin talle ainult vastuseks ning tundsin, kuidas uni minust võitu hakkab saama. Võtsin paar suuremat lonksu veel joogist ning panin selle öökapi peale, asetasin pea oma padjale ning sulgesin silmad.
Ega ma kaua sedasi olla ei saanudki, juba tundsin ma Oliveri huuli enda omadel ja tahest-tahtmata vastasin ma talle samaga. Ma ei tundnud ta vastu midagi, aga nagu ammu teada tõmbab ka iga väiksem alkoholi tarbimine mul pea sassi. Suudlused muutusid järjest jõulisemaks ja kirglikumaks, ta ronis mulle peale ning hakkas mu soojal kampsunil nööpe lahti arutama. Peatasin ta tegevuse ning vaatasin otse tema rohelistesse silmadesse ning üritasin tema alt ära põgeneda. "Oliver, sa oled purjus." Ta üritas mind veel suudelda, kuid ma põiklesin vastu. "Ei, Oliver, sa ei ole kaine, lase mind lahti!" Ta silitas mu tumedaid lokke ning tuli mu pealt maha. "Okei, anna andeks, ma ei tahtnud. Ma lähen vaatan parem, mis all teised teevad. Noogutasin vaid ning tõmbasin oma jalad tugevalt vastu oma keha.
Mis mul viga on? Miks ma suudlen üldse lihtsalt mingit suvalist tüüpi oma paralleelklassist? Oliver lahkus toast ning jättis mu üksinda sellesse pimedasse ruumi. Pühkisin pisarad, mis mu silmadesse tekkinud olid ning keerasin toa ukse seest poolt lukku. Pugesin kiiresti tekialla ning nutsin ennast vaevaliselt sügavasse unne.
Hommikul paistis mulle päike juba varakult silma. Tegin silmad vaikselt lahti ja tundsin, kuidas mu pea tuikab hästi õrnalt. Ma ei kavatsenud sellest eriti välja teha ning haarasin oma teksade taskust telefoni ning avastasin sealt 2 uut sõnumit. Pühkisin veel oma uniseid silmi ning lükkasin oma sassis juuksed kõrvale. Avasin sõnumid ning nagu näha, olid mõlemad tulnud Harrylt.
Lugesin läbi 1. sõnumi :
Hei jah, kuule, räägin siin oma pisivennaga, oleme kahekesi üksinda kodus. Ja ise? Kuidas pidu on?
Oeh, ja mina jätsin talle vastamata, kuna ma lihtsalt unustasin ennast ära .. Avasin seejärel teise sõnumi :
Okei, nagu ma näen siis on sul palju tegemist, aga homme ma tulen su juurest läbi, mul jäi mata tv sinu juurde. Tsauki.
Hm, panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin kiiruga vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
___
Mõtetu ja kahtlane osa, ma tean.
Seda, kui kaua uue osaga läheb, ma ei tea, aga luban, et teen selle niipea, kui ma aega ja mõtteid saan.
Thursday 22 March 2012
Viies:
Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.
_____________________________________________________________________________
Olime jõudnud minu korteri ette ning see kolmas võõras poiss avas meile ukse. Astusime koos koridori ja nagu ikka vaatasin ma taas kõige ülemisele korrussele treppide vahelt. Ohkasin ning istusin trepi peale maha. Harry, Nora ning see kolmas isik vaatasid mind üpriski mureliku näoga ja ma palusin neil edasi minna. Nora läks selle tundmatuga üles, kuid Harry istus minu kõrvale ning võttis mu kaissu, lükkas mu juuksed silme eest ning pühkis sõrmedega mu nina alt vere ära. Mul hakkasid lihtsalt silmadest pisarad jooksma ja ta hoidis mind sellevõrra veel tugevamalt kinni.
"Näen ma nüüd oma sinikaid täis näoga väga hirmutav välja?" Harry vaid naeratas selle peale ning tõusis püsti ja kükitas mu ette. "Ei, need sinikad ei riku su välimust karvavõrtki. Me küll ei tea üksteist väga hästi, aga usu mind, mul on õigus." Tundsin kuidas mu põsed hakkasid mul näolapil õhetama ning ma tõusin püsti. "Lähme edasi?" Harry vaid noogutas ning võttis minust ümbert kinni, et ma talle toetuda saaks.
"Oeh, kullakene, me juba nii muretsesime ja milline sa välja näed?" Küsis vanaema koheselt, kui me uksest sisse astusime. Ta kallistas mind tugevalt ning saatis mu oma tuppa, kus teised juba istusid. "Vanaema, ära muretse, minuga saab kõik korda, ma olen tugev tüdruk." Vanaema silitas mu pead ning tema kortsulised silmad puurisid minu omasid. "Jah, ma tean, et oled!" Ta pani mu toa ukse kinni ning lahkus.
"Nonii, istu nüüd siia tooli peale ja me puhastame su näokese nüüd ära. Su vanaema jättis meile siia marlilapikesi jms ka." Istusin oma arvutitooli peale ning sõitsin sellega Nora ette. Ta hakkas minu näo kallal askeldama ja silmanurgast võis näha, kuidas poisid omavahel oma nö poistemänge mängima hakkasid. Köhatasin korraks ning mõlemad vaatasid minu poole ning istusid tagasi voodi peale. "Mm, muide, sina, kolmas isik, kas sa oledki see .. ee .. Tarmo?" Poiss hakkas naerma ning istus täpselt Nora kõrvale, ning kinkis talle põsemusi. "Heh, tundub nii, et minust on sulle juba räägitud." Heitsin talle vaid põgusa pilgu ning ootasin kuniks Nora lõpetab.
"Nonii, valmis ta ongi. Nüüd võid peeglisse vaadata, ma arvan, et sa pole seda veel teinud. Asi ei olegi nii hull, kui alguses paistis." Tõusin toolilt püsti ning vaatasin kapi kõrval olevasse peeglisse. Mu näolapi peal oli 4 suurt marlilapi/plaastrit ning mu nägu oli üsna paistes, ka kätel tundus palju sinikaid olevat. Kõndisin seejärel kapi juurde, võtsin sealt välja lohvakad hiphoparid ning suure t-särgi. "Ma lähen vahetan wc's riided ära." Rahvas ainult noogutas mulle vastuseks. Peale riietevahetust kõndisin kraanikausi juurde, panin mõlemad käed kraanikausi ääre peale toetuma ning lihtsalt vaatasin end peeglist. Mu välimus oli jube. Lugesin kokku kõik oma sinikad keha pealt ning väljusin ruumist.
"Hei kullake, ma tegin sulle teed ja moosisaiu. Siit jätkub teile kõigile." Muutsin koheselt liikumissuunda ning järgnesin Vanaema häälele kooki ning tänasin teda. Haarasin just puhtaks tehtud laua pealt oma söögi ning jäin enne köögiust seisma. "Ega isa sellest midagi ei tea?" Vanaema kõndis minu kõrvale ning toetas käe vastu uksepiita. "Ei, aga on targem, kui sa talle sellest räägid. Kui mitte täna, siis homme ikka." Puurisin oma pilguga põrandat ning liikusin paar sammu edasi. "Oota, kooli ma sind küll nüüd pikka aega ei lase. Parane ennem kenasti ära ja siis räägime sellest edasi." Noogutasin nõusolevalt ning kõndisin oma tuppa.
Panin teetassi ettevaatlikult laua peale ning ulatasin Tarmole moosisaiadega taldriku. Ise pugesin voodisse tekialla. Harry istus mu voodi peale ning lubas mu ilusat und valvata. Naeratasin vaid selle mõtte peale ning enne magama jäämist lubasin ka teistel oma sõpradel enda juurde soovi korral ööseks jääda.
Sellest kõigest on nüüdseks möödas 2 nädalat ja mu nägu näeb juba enamvähem välja normaalne. Mina ja Harry oleme nagu sukk ja saabas. Ta oleks kui mu 2. vend. Nora ja Tarmo on õnnelikult koos ja tuleb välja, et neil on siiski see esimese silmapigu armastus. Hm, imelik, mina sellesse eriti ei usugi. Kui ma isale sellest kõigest rääkisin, mis juhtus tol päeval, oli ta alguses päris murelik ja vihane, kuid kui Clarie pool nädalat hiljem minu ukse taha vabandama tuli olime me kõik palju rahulikumad ja tegelikult ka üpriski üllatunud. Ma andestasin talle, kuid siiski väga kaudses mõttes. Seda kõike päriselt andestada on raske ja temaga suhtlemine jääb küll totaalselt viimaseks mõtteks minu elus.
"Ilusat laupäeva hommikut, Vennakesed!" Ütlesin rõõmsalt Harryle ja Devinile, kes just ärganud olid ning kööki sisse jalutasid. Harry oli jäänud minu poole taas ööseks ja minu arvates sai ta isegi Deviniga suurepäraselt läbi. Võiks öelda, et ta ka Devin pidas teda, kui oma perekonnaliikmeks. Mõlemad poisid tulid minu juurde ning kallistasid mind kõvasti."Sullegi, Sofie!" Ütlesid mulle mõlemad kooris. "Oot, oot, ettevaatlikumalt, eks? Mõned kohad teevad mulle siiski veel valu." Poisid lasid minust lahti ning pugesid laua taha hommikusööki ootama. Tõstsin äsja valiminud pudru kaussidesse ja panin need lauale. "Head isu!" Vastuseks sain vaid noogutused ning kõndisin oma tuppa.
Tuppa sisenedes puhus mulle koheselt näkku külm tuuleiil ning ma sulgesin lahti jäetud aknad. Istusin akna alla ja lihtsalt vaatasin, mida õues inimesed teevad, kes mida kannab jne..Siit ülevalt tänavale oli tõesti võrratu vaade. Ma pole sellest vahejuhtumist peale kordagi õue oma nina pistnud ja tundsin, et vajan seda nüüdseks juba kohutavalt. Olin nii süvenenud linna vaatamisse, et ei pannudki Harry tuppa tulekut tähele.
"Hei, Sofie!" Võpatasin hääle peale ning pöörasin end ümber. Naeratasin talle ning kutsusin ta enda kõrvale istuma. Harry tegi mulle oma armsat naeratust ning sättis end minu kõrvale. "Kuidas läheb?" Küsis ta vaikselt ning haaras laua pealt kausist ühe küpsise. Lükkasin oma juuksed kõrvataha ning otsustasin siiski, et hakkan omale tuka sisse patsi punuma. "Hästi." Vastasin kerge naeratusega. "Sofie, mäletad, kui ma sind esimesel päeval koju saatsin?" Vaatasin teda segaduses oleva pilguga ning noogutasin. "Ma küsisin su msni, aga sa kõndisid lihtsalt minema." Võtsin selle peale voodist padja ning viskasin teda. "Mh, sa olid ju mulle lihtsalt mingi suvaline võõras ja kust pidin mina teadma, et sa mulle nii kalliks ning lausa teiseks vennaks saad, ah?" Ta nihkus mulle lähemale ning hakkas mind kõditama ja meie naer mattis kogu korteri.
Uksele kõlas koputus, ning ma kutsusin ukse taga oleva isiku tuppa, teadmata, kes seal on. Tuppa astus pisikene plikatirts, kes oli moosisaia söömisega nii ametis olnud, et tal oli suu kõrvuni sellega koos. "Hei, pisike!" Hüüdsin talle ning kõndisin ta juurde, et ta sülle võtta ja meie juurde voodisse tõsta. Mammu haaras mu voodi peal oleva mänguhiire ning hakkas sellega mängima ning peale väikest mängimist andis ta hiire Harryle ja palus tal temaga mängida. Nad olid niii armsad seal kahekesi.
"Hm, mis sa arvad Mammu, äkki mängiks nii, et sina ja mänguhiir olete minu ja Sofie hiirelapsed, et nagu mängiks kodu?" Hakkasin selle jutu peale ainult naerma ning viskasin end pikali. "Harry, kas sa liiga vana ei ole kodumänguks?" Küsisin tema käest kuidagi läbi naeru. Harry ainult raputas pead ning puudutas sõrmeotsaga Mammu nina. "Sinu pisikese jaoks pole ma kunagi liiga vana, et kodu mängida, eksole?" Mammu noogutas. Võtsin laua pealt salvrätti, et Loreta-Marii nägu moosist puhtaks pühkida ning viskasin siis paberi prügikasti, tõusin voodilt ja tegin lahti oma riidekapi.
"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
_____________________________________________________________________________
Olime jõudnud minu korteri ette ning see kolmas võõras poiss avas meile ukse. Astusime koos koridori ja nagu ikka vaatasin ma taas kõige ülemisele korrussele treppide vahelt. Ohkasin ning istusin trepi peale maha. Harry, Nora ning see kolmas isik vaatasid mind üpriski mureliku näoga ja ma palusin neil edasi minna. Nora läks selle tundmatuga üles, kuid Harry istus minu kõrvale ning võttis mu kaissu, lükkas mu juuksed silme eest ning pühkis sõrmedega mu nina alt vere ära. Mul hakkasid lihtsalt silmadest pisarad jooksma ja ta hoidis mind sellevõrra veel tugevamalt kinni.
"Näen ma nüüd oma sinikaid täis näoga väga hirmutav välja?" Harry vaid naeratas selle peale ning tõusis püsti ja kükitas mu ette. "Ei, need sinikad ei riku su välimust karvavõrtki. Me küll ei tea üksteist väga hästi, aga usu mind, mul on õigus." Tundsin kuidas mu põsed hakkasid mul näolapil õhetama ning ma tõusin püsti. "Lähme edasi?" Harry vaid noogutas ning võttis minust ümbert kinni, et ma talle toetuda saaks.
"Oeh, kullakene, me juba nii muretsesime ja milline sa välja näed?" Küsis vanaema koheselt, kui me uksest sisse astusime. Ta kallistas mind tugevalt ning saatis mu oma tuppa, kus teised juba istusid. "Vanaema, ära muretse, minuga saab kõik korda, ma olen tugev tüdruk." Vanaema silitas mu pead ning tema kortsulised silmad puurisid minu omasid. "Jah, ma tean, et oled!" Ta pani mu toa ukse kinni ning lahkus.
"Nonii, istu nüüd siia tooli peale ja me puhastame su näokese nüüd ära. Su vanaema jättis meile siia marlilapikesi jms ka." Istusin oma arvutitooli peale ning sõitsin sellega Nora ette. Ta hakkas minu näo kallal askeldama ja silmanurgast võis näha, kuidas poisid omavahel oma nö poistemänge mängima hakkasid. Köhatasin korraks ning mõlemad vaatasid minu poole ning istusid tagasi voodi peale. "Mm, muide, sina, kolmas isik, kas sa oledki see .. ee .. Tarmo?" Poiss hakkas naerma ning istus täpselt Nora kõrvale, ning kinkis talle põsemusi. "Heh, tundub nii, et minust on sulle juba räägitud." Heitsin talle vaid põgusa pilgu ning ootasin kuniks Nora lõpetab.
"Nonii, valmis ta ongi. Nüüd võid peeglisse vaadata, ma arvan, et sa pole seda veel teinud. Asi ei olegi nii hull, kui alguses paistis." Tõusin toolilt püsti ning vaatasin kapi kõrval olevasse peeglisse. Mu näolapi peal oli 4 suurt marlilapi/plaastrit ning mu nägu oli üsna paistes, ka kätel tundus palju sinikaid olevat. Kõndisin seejärel kapi juurde, võtsin sealt välja lohvakad hiphoparid ning suure t-särgi. "Ma lähen vahetan wc's riided ära." Rahvas ainult noogutas mulle vastuseks. Peale riietevahetust kõndisin kraanikausi juurde, panin mõlemad käed kraanikausi ääre peale toetuma ning lihtsalt vaatasin end peeglist. Mu välimus oli jube. Lugesin kokku kõik oma sinikad keha pealt ning väljusin ruumist.
"Hei kullake, ma tegin sulle teed ja moosisaiu. Siit jätkub teile kõigile." Muutsin koheselt liikumissuunda ning järgnesin Vanaema häälele kooki ning tänasin teda. Haarasin just puhtaks tehtud laua pealt oma söögi ning jäin enne köögiust seisma. "Ega isa sellest midagi ei tea?" Vanaema kõndis minu kõrvale ning toetas käe vastu uksepiita. "Ei, aga on targem, kui sa talle sellest räägid. Kui mitte täna, siis homme ikka." Puurisin oma pilguga põrandat ning liikusin paar sammu edasi. "Oota, kooli ma sind küll nüüd pikka aega ei lase. Parane ennem kenasti ära ja siis räägime sellest edasi." Noogutasin nõusolevalt ning kõndisin oma tuppa.
Panin teetassi ettevaatlikult laua peale ning ulatasin Tarmole moosisaiadega taldriku. Ise pugesin voodisse tekialla. Harry istus mu voodi peale ning lubas mu ilusat und valvata. Naeratasin vaid selle mõtte peale ning enne magama jäämist lubasin ka teistel oma sõpradel enda juurde soovi korral ööseks jääda.
Sellest kõigest on nüüdseks möödas 2 nädalat ja mu nägu näeb juba enamvähem välja normaalne. Mina ja Harry oleme nagu sukk ja saabas. Ta oleks kui mu 2. vend. Nora ja Tarmo on õnnelikult koos ja tuleb välja, et neil on siiski see esimese silmapigu armastus. Hm, imelik, mina sellesse eriti ei usugi. Kui ma isale sellest kõigest rääkisin, mis juhtus tol päeval, oli ta alguses päris murelik ja vihane, kuid kui Clarie pool nädalat hiljem minu ukse taha vabandama tuli olime me kõik palju rahulikumad ja tegelikult ka üpriski üllatunud. Ma andestasin talle, kuid siiski väga kaudses mõttes. Seda kõike päriselt andestada on raske ja temaga suhtlemine jääb küll totaalselt viimaseks mõtteks minu elus.
"Ilusat laupäeva hommikut, Vennakesed!" Ütlesin rõõmsalt Harryle ja Devinile, kes just ärganud olid ning kööki sisse jalutasid. Harry oli jäänud minu poole taas ööseks ja minu arvates sai ta isegi Deviniga suurepäraselt läbi. Võiks öelda, et ta ka Devin pidas teda, kui oma perekonnaliikmeks. Mõlemad poisid tulid minu juurde ning kallistasid mind kõvasti."Sullegi, Sofie!" Ütlesid mulle mõlemad kooris. "Oot, oot, ettevaatlikumalt, eks? Mõned kohad teevad mulle siiski veel valu." Poisid lasid minust lahti ning pugesid laua taha hommikusööki ootama. Tõstsin äsja valiminud pudru kaussidesse ja panin need lauale. "Head isu!" Vastuseks sain vaid noogutused ning kõndisin oma tuppa.
Tuppa sisenedes puhus mulle koheselt näkku külm tuuleiil ning ma sulgesin lahti jäetud aknad. Istusin akna alla ja lihtsalt vaatasin, mida õues inimesed teevad, kes mida kannab jne..Siit ülevalt tänavale oli tõesti võrratu vaade. Ma pole sellest vahejuhtumist peale kordagi õue oma nina pistnud ja tundsin, et vajan seda nüüdseks juba kohutavalt. Olin nii süvenenud linna vaatamisse, et ei pannudki Harry tuppa tulekut tähele.
"Hei, Sofie!" Võpatasin hääle peale ning pöörasin end ümber. Naeratasin talle ning kutsusin ta enda kõrvale istuma. Harry tegi mulle oma armsat naeratust ning sättis end minu kõrvale. "Kuidas läheb?" Küsis ta vaikselt ning haaras laua pealt kausist ühe küpsise. Lükkasin oma juuksed kõrvataha ning otsustasin siiski, et hakkan omale tuka sisse patsi punuma. "Hästi." Vastasin kerge naeratusega. "Sofie, mäletad, kui ma sind esimesel päeval koju saatsin?" Vaatasin teda segaduses oleva pilguga ning noogutasin. "Ma küsisin su msni, aga sa kõndisid lihtsalt minema." Võtsin selle peale voodist padja ning viskasin teda. "Mh, sa olid ju mulle lihtsalt mingi suvaline võõras ja kust pidin mina teadma, et sa mulle nii kalliks ning lausa teiseks vennaks saad, ah?" Ta nihkus mulle lähemale ning hakkas mind kõditama ja meie naer mattis kogu korteri.
Uksele kõlas koputus, ning ma kutsusin ukse taga oleva isiku tuppa, teadmata, kes seal on. Tuppa astus pisikene plikatirts, kes oli moosisaia söömisega nii ametis olnud, et tal oli suu kõrvuni sellega koos. "Hei, pisike!" Hüüdsin talle ning kõndisin ta juurde, et ta sülle võtta ja meie juurde voodisse tõsta. Mammu haaras mu voodi peal oleva mänguhiire ning hakkas sellega mängima ning peale väikest mängimist andis ta hiire Harryle ja palus tal temaga mängida. Nad olid niii armsad seal kahekesi.
"Hm, mis sa arvad Mammu, äkki mängiks nii, et sina ja mänguhiir olete minu ja Sofie hiirelapsed, et nagu mängiks kodu?" Hakkasin selle jutu peale ainult naerma ning viskasin end pikali. "Harry, kas sa liiga vana ei ole kodumänguks?" Küsisin tema käest kuidagi läbi naeru. Harry ainult raputas pead ning puudutas sõrmeotsaga Mammu nina. "Sinu pisikese jaoks pole ma kunagi liiga vana, et kodu mängida, eksole?" Mammu noogutas. Võtsin laua pealt salvrätti, et Loreta-Marii nägu moosist puhtaks pühkida ning viskasin siis paberi prügikasti, tõusin voodilt ja tegin lahti oma riidekapi.
"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
Monday 19 March 2012
Neljas :
Dušši alt väljudes võtsin endale ümber puhta käteräti ning panin mustad riided pesukorvi. Võtsin kraanikausi kõrvalt oma puhtad riided magamiseks ning panin need selga, pesin veel hambad ära ning läksin oma tuppa sooja teki alla. Uni oli juba kohutavalt suur, aga huvitav, kes oli see võõras poiss, Harry, kes mind täna koduni saatis? Selle mõttega sulgesin ma ka silmad, kohendasin patja ning jäingi magama.
________________________________________________________________________________
Trrr-trrr-trrr. Tegin vaevaliselt lahti oma unised silmad ning lülitasin välja äratuse. Tõusin kuidagi oma voodis istukile ning heitsin pilgu tervele omale toale. Ajasin end püsti ja tõmbasin sõrmedega läbi oma tumedate juuste ning kõndisin kööki. Esimesena jäi mulle silma pliidiääres toimetav vanaema ja kui vaatasin köögilaua juurde, nägin oma isa. Koheselt oli uni läinud, jooksin isa juurde ja ka tema tõusis laua tagant püsti. Tegin talle hästi suure kalli. Tema kodus olek toob alati päikese välja.
"Hommik, printsess." Ütles ta mulle vaikselt, tegi musi põsele ning eemaldus minust. "Hommik ja issi, aga kas süüa saab varsti, vanaema?" Vanaema võttis kapist taldriku ja tõstis sinna ühe pannkoogi ning pani selle lauale. Läksin laua taha ja pugisin kiiruga pannkoogi sisse, tänasin vanaema ning kepslesin oma tuppa, et võtta sealt riided. Läksin vannituppa, pesin hambad ja käisin kiiruga dušši all. Peale igat pesu näevad mu juuksed välja nagu lshdfkhkrt. Ühesõnaga kohutavalt lokkis. Kammisin oma juuksed läbi ning võtsin fööni. Tänu uuele ja heale föönile on mu juuksed 5 minutiga kuivad. Värvisin oma ripsmed veel üle ning panin käteräti kuivama.
Kuulsin koridorist juba oma venda ning läksin vannitoa ukse peale. "Hei Devin, mind ei ootagi ära?" Devin vaatas mind tüdinenud ilmega ning istus prantsatades koridoris oleva väikse kummuti peale. Kõndisin tema juurde ning istusin ta kõrvale. Puurisin oma pilguga ta silmi ning lootsin, et ta räägib mulle, millest ta mõtleb ja ta tõesti hakkaski seda tegema.. "Tead, ma mõtlesin natukene selle eilse peale ja ma jätan vist Clarie maha ja ära üldse muretse, ma ootan sind köögis."
Jäin suurte silmadega oma venda vaatama ning rõõmustasin salaja uudise üle. Jooksin oma tuppa, haarasin koolikoti ning panin esikus selga jope ja jalga ketsid. Mitte keegi vist ei kujuta ette, kui rõõmsaks see uudis mind tegi, kuid samas.. Mu vend on ju õnnetu. Nõjatusin köögiuksele ning lükkasin juuksed oma silmade eest. Juba tõusis Devin toolilt ning me võisime liikuma hakata.
Avasin taas tuttava suure koolimajaukse ning igapäevane rahvamass tungles juba kõikjal ringi. Saatsin vennale hüvasti jätva pilgu ning kõndisin garderoobi poole. Olin põhimõtteliselt ruumi sisenemas kui kuulsin Clarie ja tema sabarakke rääkimas. Jäin ukse taha seisma, ning kuulasin. "Pft, eile seal peol oli nii palju nunnusid kutte ja ma sain enamuste numbrid ka.. Ma arvan, et nüüd ongi vist aeg peatükk Devinile kriips peale tõmmata.."
Sellest mulle piisas. Tormasin koheselt ruumi sisse ning kõndisin tema juurde, sirutasin välja oma käe ning jätsin talle mälestuseks ühe armsa käejälje põsele. Ta asetas oma käe täpselt löögi koha peale ning vaatas mind imestunud pilguga. "See oli Devini eest, järgmise võin enda eest ka anda.." Võtsin kiiruga jope seljast ning panin selle varna ning kõndisin tagasivaatamata füüsikaklassi poole.
Astusin lärmakasse klassiruumi ning jalutasin oma koha juurde. Norat, kes oli ühtlasi ka mu pinginaaber, polnud. Tundsin kuidas seest poolt kuidagi õõnde kiskus ja ma haarasin koheselt koolikotist oma telefoni, et tüdrukule helistada.
N: Jaa?
S: Issand, kui tore, et ma viimaks sinust kuulen! Kus sa oled?
N: Umm, sry tips, aga ma ei tule täna kooli.
S: Juhtus midagi?
N: Eino, eii, lihtsalt, ma pole veel koju jõudnud ja hetkel olen üldse teises linnas Tarmoga.
S: Tarmo? Kes see veel on ?
N: Ah, eile üks nunnukas sealt kambast, aga kuule, ta ärkas ka just, niiet, õhtul räägime, eksole?
S: Oot, Nora..
*tuuut-tuut*
Einoh, okei, äge siis.. Mu parim sõbranna litutab mingisuguste poistega ringi, ei tule kooli ja pealekauba ei räägi ta ka veel mulle midagi. Selge. Haarasin kotist pinali ja vihiku ning sodisin lihtsalt kuni tunnikellani mustreid vihikusse. Peale koolikella jäi ka klass vaikseks ning kõik hakkasid tegema ülesandeid mis meile etteantud olid.
Terve päev ei kuulnud ma Clariest midagi, isegi ta sabarakud olid jäägitult kadunud. Võtsin garderoobist oma jope ning kõndisin koolimajast välja. Päike paistis taevas eredalt, linnud laulsid ning tuul sasis hoolega mu juukseid.Tõotas tulla kena pärastlõuna. Tõmbasin veel hingetõmbe jagu seda mõnusat ja värsket õhku sisse ning seadsin sammud kodu poole.
Olin jõudnud just paarisaja meetri kaugusele kodust, kui keegi mu nurgataha tõmbas ja kusagilt mulle valus hoop vastu nägu tuli. See lõi mu pikali maha vastu seina ja sellele järgnes veel paar sellist. Ma pole kunagi olnud ohver koolivägivallas või üldse muus seesuguses ning see tunne mis mind hetkel läbis oli hirmutav. Ma üritasin hüüda appi kuid keegi hoidis oma musta ja õlist käsi mu suu ees ning ma ei näinud midagi, kuna siia nurka ei paistnud eriti päikest. Tundsin, kuidas pisarad üle mu põskede jooksid ning ma andsin lihtsalt alla. Kes küll midagi sellist mulle teeks ja üldse miks? Kaotasin teadvuse ning järsku oli kõik pime.
Tundsin midagi märga oma näos ning kusagilt kõrvalt kõlas paar tuttavaid hääli. "Sofie, kas sa kuuled mind?" "On temaga kõik korras?" Hääled rääkisid läbisegi ning mul oli tegelikult väga raske nende juttu eristada. Pühkisin käega oma ninaalust ja see kleepus. Veri. Avasin oma silmad ning vaatasin ümberringi. Nora, Harry ja mingi kolmas isik vaatasid mulle suurte silmadega otsa ning ma vaatasin lihtsalt piinlikusest maha. Koheselt tormas Nora minu ette ning kallistas mind kõvasti.
"On kõik korras?" küsis segaduses olev tüdruk kohe esimese asjana. "Mm, ma loodan küll, aga kust te teadsite, et ma siin olen?" Mu pea valutas kohutavalt ning ma sulgesin taas silmad. Nora hakkas koheselt seletama. "Kell oli juba palju ja su vanaema ning vend muretsesid. Nad helistasid koheselt minule, et ega ma sinuga juhuslikult pole ja mul oli juba lõunast saati kahtlane tunne sees. Seega me tulime kambaga tagasi linna ja asusime sind otsima. Tunnikese pärast sain ma ka Clarielt sõnumi, et olgu see sulle hoiatuseks, et sa temast edaspidi oma käed eemale hoiaksid.. Nüüd sa pead mulle ära räägima, mis koolis juhtus?"
Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.
________________________________________________________________________________
Trrr-trrr-trrr. Tegin vaevaliselt lahti oma unised silmad ning lülitasin välja äratuse. Tõusin kuidagi oma voodis istukile ning heitsin pilgu tervele omale toale. Ajasin end püsti ja tõmbasin sõrmedega läbi oma tumedate juuste ning kõndisin kööki. Esimesena jäi mulle silma pliidiääres toimetav vanaema ja kui vaatasin köögilaua juurde, nägin oma isa. Koheselt oli uni läinud, jooksin isa juurde ja ka tema tõusis laua tagant püsti. Tegin talle hästi suure kalli. Tema kodus olek toob alati päikese välja.
"Hommik, printsess." Ütles ta mulle vaikselt, tegi musi põsele ning eemaldus minust. "Hommik ja issi, aga kas süüa saab varsti, vanaema?" Vanaema võttis kapist taldriku ja tõstis sinna ühe pannkoogi ning pani selle lauale. Läksin laua taha ja pugisin kiiruga pannkoogi sisse, tänasin vanaema ning kepslesin oma tuppa, et võtta sealt riided. Läksin vannituppa, pesin hambad ja käisin kiiruga dušši all. Peale igat pesu näevad mu juuksed välja nagu lshdfkhkrt. Ühesõnaga kohutavalt lokkis. Kammisin oma juuksed läbi ning võtsin fööni. Tänu uuele ja heale föönile on mu juuksed 5 minutiga kuivad. Värvisin oma ripsmed veel üle ning panin käteräti kuivama.
Kuulsin koridorist juba oma venda ning läksin vannitoa ukse peale. "Hei Devin, mind ei ootagi ära?" Devin vaatas mind tüdinenud ilmega ning istus prantsatades koridoris oleva väikse kummuti peale. Kõndisin tema juurde ning istusin ta kõrvale. Puurisin oma pilguga ta silmi ning lootsin, et ta räägib mulle, millest ta mõtleb ja ta tõesti hakkaski seda tegema.. "Tead, ma mõtlesin natukene selle eilse peale ja ma jätan vist Clarie maha ja ära üldse muretse, ma ootan sind köögis."
Jäin suurte silmadega oma venda vaatama ning rõõmustasin salaja uudise üle. Jooksin oma tuppa, haarasin koolikoti ning panin esikus selga jope ja jalga ketsid. Mitte keegi vist ei kujuta ette, kui rõõmsaks see uudis mind tegi, kuid samas.. Mu vend on ju õnnetu. Nõjatusin köögiuksele ning lükkasin juuksed oma silmade eest. Juba tõusis Devin toolilt ning me võisime liikuma hakata.
Avasin taas tuttava suure koolimajaukse ning igapäevane rahvamass tungles juba kõikjal ringi. Saatsin vennale hüvasti jätva pilgu ning kõndisin garderoobi poole. Olin põhimõtteliselt ruumi sisenemas kui kuulsin Clarie ja tema sabarakke rääkimas. Jäin ukse taha seisma, ning kuulasin. "Pft, eile seal peol oli nii palju nunnusid kutte ja ma sain enamuste numbrid ka.. Ma arvan, et nüüd ongi vist aeg peatükk Devinile kriips peale tõmmata.."
Sellest mulle piisas. Tormasin koheselt ruumi sisse ning kõndisin tema juurde, sirutasin välja oma käe ning jätsin talle mälestuseks ühe armsa käejälje põsele. Ta asetas oma käe täpselt löögi koha peale ning vaatas mind imestunud pilguga. "See oli Devini eest, järgmise võin enda eest ka anda.." Võtsin kiiruga jope seljast ning panin selle varna ning kõndisin tagasivaatamata füüsikaklassi poole.
Astusin lärmakasse klassiruumi ning jalutasin oma koha juurde. Norat, kes oli ühtlasi ka mu pinginaaber, polnud. Tundsin kuidas seest poolt kuidagi õõnde kiskus ja ma haarasin koheselt koolikotist oma telefoni, et tüdrukule helistada.
N: Jaa?
S: Issand, kui tore, et ma viimaks sinust kuulen! Kus sa oled?
N: Umm, sry tips, aga ma ei tule täna kooli.
S: Juhtus midagi?
N: Eino, eii, lihtsalt, ma pole veel koju jõudnud ja hetkel olen üldse teises linnas Tarmoga.
S: Tarmo? Kes see veel on ?
N: Ah, eile üks nunnukas sealt kambast, aga kuule, ta ärkas ka just, niiet, õhtul räägime, eksole?
S: Oot, Nora..
*tuuut-tuut*
Einoh, okei, äge siis.. Mu parim sõbranna litutab mingisuguste poistega ringi, ei tule kooli ja pealekauba ei räägi ta ka veel mulle midagi. Selge. Haarasin kotist pinali ja vihiku ning sodisin lihtsalt kuni tunnikellani mustreid vihikusse. Peale koolikella jäi ka klass vaikseks ning kõik hakkasid tegema ülesandeid mis meile etteantud olid.
Terve päev ei kuulnud ma Clariest midagi, isegi ta sabarakud olid jäägitult kadunud. Võtsin garderoobist oma jope ning kõndisin koolimajast välja. Päike paistis taevas eredalt, linnud laulsid ning tuul sasis hoolega mu juukseid.Tõotas tulla kena pärastlõuna. Tõmbasin veel hingetõmbe jagu seda mõnusat ja värsket õhku sisse ning seadsin sammud kodu poole.
Olin jõudnud just paarisaja meetri kaugusele kodust, kui keegi mu nurgataha tõmbas ja kusagilt mulle valus hoop vastu nägu tuli. See lõi mu pikali maha vastu seina ja sellele järgnes veel paar sellist. Ma pole kunagi olnud ohver koolivägivallas või üldse muus seesuguses ning see tunne mis mind hetkel läbis oli hirmutav. Ma üritasin hüüda appi kuid keegi hoidis oma musta ja õlist käsi mu suu ees ning ma ei näinud midagi, kuna siia nurka ei paistnud eriti päikest. Tundsin, kuidas pisarad üle mu põskede jooksid ning ma andsin lihtsalt alla. Kes küll midagi sellist mulle teeks ja üldse miks? Kaotasin teadvuse ning järsku oli kõik pime.
Tundsin midagi märga oma näos ning kusagilt kõrvalt kõlas paar tuttavaid hääli. "Sofie, kas sa kuuled mind?" "On temaga kõik korras?" Hääled rääkisid läbisegi ning mul oli tegelikult väga raske nende juttu eristada. Pühkisin käega oma ninaalust ja see kleepus. Veri. Avasin oma silmad ning vaatasin ümberringi. Nora, Harry ja mingi kolmas isik vaatasid mulle suurte silmadega otsa ning ma vaatasin lihtsalt piinlikusest maha. Koheselt tormas Nora minu ette ning kallistas mind kõvasti.
"On kõik korras?" küsis segaduses olev tüdruk kohe esimese asjana. "Mm, ma loodan küll, aga kust te teadsite, et ma siin olen?" Mu pea valutas kohutavalt ning ma sulgesin taas silmad. Nora hakkas koheselt seletama. "Kell oli juba palju ja su vanaema ning vend muretsesid. Nad helistasid koheselt minule, et ega ma sinuga juhuslikult pole ja mul oli juba lõunast saati kahtlane tunne sees. Seega me tulime kambaga tagasi linna ja asusime sind otsima. Tunnikese pärast sain ma ka Clarielt sõnumi, et olgu see sulle hoiatuseks, et sa temast edaspidi oma käed eemale hoiaksid.. Nüüd sa pead mulle ära räägima, mis koolis juhtus?"
Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.
Subscribe to:
Posts (Atom)