Kolmas :

Hakkasin edasi kõndima, kuid ta haaras mu käevarrest ja tõmbas mu tagasi. "Palun, laske mul end vähemalt koduni saata." Vaatasin poissi kahtlustava pilguga, mis peale ta endal selja sirgu ajas ja sõbralikult vastu naeratas. Hakkasin edasi kõndima ja poiss jooksis mulle koheselt järgi. "Kust ma küll tean, et sa mingisugune pervert juhuslikult pole?" Poiss tõmbas sõrmedega läbi juuste ja vaatas mulle otsa. Esimene mõte oli koheselt, et see siin küll ilueedidest midagi paremat pole. "Noh, kas ma näen siis sedasi välja?" Vaatasin teda korraks alt üles ja raputasin väikese kahtlusega pead. "Ma võtan seda siis kui luba, et ma võin sind saata ja kui vaja siis ma võin seda pisikest plikatirtsu ka tassida." Naeratasin talle vaid vastu. "Nii palju nüüd ma ka sulle ei luba, sa oled siiski ju mulle võõras." Ning jalutasime koos edasi.

________________________________________________________________________________________

"Siin ma elangi." Ütlesin poisile, ning hakkasin pusa taskust telefoni otsima, et kella vaadata. "Mm, jah, oli meeldiv." Poiss vaatas maha ja krimpsutas nägu. Vaatasin talle tõsiselt otsa, kohendasin veidikene last oma süles ning noogutasin hüvastijätuks. Kõndisin ukse poole ja hakkasin just suurt puust ust lahti tõmbama, kui poiss mu seljataga oma hääle puhtaks köhis ja rääkima hakkas. "Ee, kas ma saaksin su numbri või vähemalt siis msni? Aa ja muide.. Mu nimi on Harry, kui see sind huvitama peaks." "Sofie." Vaatasin talle veel korraks otsa ja tõmbasin ukse lahti ning astusin sisse.

Vaatasin korra trepikojas kõige ülemisele korrusele treppide vahelt ja ohkasin. Miks ma küll nii kõrgel elan? Kõndisin vaevaliselt korrus korruse haaval üles, tehes pidevalt puhkepause. Viimaks olin ma jõudnud oma korteri ukse taha ja koputasin uksele. "Jaa, kohe!" kostis seestpoolt hääl. See kuulus mu vanaemale.

Uks avanes ja juba sirutas ta käed ette, et laps enda sülle võtta. Andsin talle Mammu ning astusin uksest sisse ning tervitasin teda veel. "No tsau, kus sa siis nüüd ära kolasid, endal veel katkine tuulekas seljas. Ma ütlesin ju sulle, et vii see parandusse ja et pane end täna soojalt riidesse, kuna õues on külm tuul." hakkas vanaema mind noomima, nagu ikka. Panin tuuleka ilusasti varna, võtsin jalast oma baleriinad ning astusin edasi. "Jah, aga ma ei pannud üldse tähele, et see katki oli." Istusin väsinult köögilaua taha ning vanaema palus mul Loreta-Marii riidest lahti võtta.

"Kullake, kannata nüüd, kohe on sul see kombekas seljas ära kaa." ütlesin pisikesele, kes juba virisema hakkas. Ju siis on tema kaa juba väsinud. Lükkasin näo ette vajunud juuksed kõrvale ning panin kombeka kõrval oleva tooli peale. Tõusin püsti ning vaatasin, mis pliidi peal oli. "Jah Sofie, seal on natukene veel makarone ning hakklihakastet, sul vend ja Clarie sõid juba enamus ära enne ära minekut." Pööritasin vaid silmi selle peale, ning võtsin kraanikausi kohalt kapist puhta taldriku. Sahtlist haarasin veel uue kahvli ning tõstsin omale toitu.

Olin juba toiduga lõpetamas, kui kööki astus vanaema ning istus täpselt mulle vastu. "Sofie, me peaksime rääkima su õppimisest." Nagu näha, siis see midagi head küll ei tõotanud. Panin kahvli taldrikule ning kuulasin teda. "Ma rääkisin su klassijuhatajaga täna õpetajatetoas ja ta rääkis, et sa ei kuula enam nii süvenenult ja hinded on hakkanud viie, nelja ja kolme vahel kõikuma, kuigi ennem olid sul ju kõik täiesti puhtad viied. Mis lahti on?" Vaatasin talle veel tõsiselt otsa panin nõud kraanikaussi ning istusin tagasi laua taha.

"Memm, ma ei tahaks sellest eriti rääkida. Lihtsalt mulle ei meeldi see seltskond seal. Peale seda, kui Clarie Deviniga käima hakkas pole enam miski endine. Clarie ja tema sabarakud lihtsalt ei anna hingamisruumi." Ma tean, et vanaemale ei meeldi see jutt, et ma oma õppeedukuses alati Clariet süüdistan ning ta tõusis nüüd püsti ja kõndis ära elutuppa telerit vaatama. Lõin veel ühe korra käega õrnalt vastu lauda ning tõusin püsti. Nad ei mõistaks mind niikuinii kunagi. Võtsin sammud oma toa poole.

Homseks õnneks midagi õppida polegi ning selle aja mis muidu õppimisele kulus sain ma nüüd arvutis ära raisata. Istusin arvutilaua taha kohendasin seal natukene asju ning lülitasin arvuti sisse. Senikaua kuni ta mul tööle hakkas valisin ma homseks riided välja ning panin koolikoti kokku, kammisin veel oma lokkis kiharad läbi ja võtsin maha oma ripsmetušši. Homme on reede ja siis on ainult üks nädal veel vaheajani, ma olen lõpmata õnnelik selle üle. Koridorist kõlas uksepauk ja mu vend oli koju jõudnud. Kõndisin sinnani, et teda tervitada.

"Hei!" ütlesin talle rõõmsalt. "Hei õeke!" Tema näos oli kadunud igasugune sära ja ta lonkis minust mööda, vaikselt oma tuppa. Kõndisin talle järele ja sain aru, et midagi on valesti. Nõjatusin vastu uksepiita ning vaatasin tema poole. "Mis lahti?" Ta naeratas mulle vaid hetkeks ning viskas end voodisse pikali. Kõndisin tema juurde ning istusin ta kõrvale. Devin ohkas korraks ning silitas mu juukseid.

"Sul on vedanud, et su kaaslane koolis kõige populaarsem pole ja noh, et sul üldse kaaslast pole." Vaatasin teda segaduses oleva pilguga. "Kas midagi juhtus siis?" Ta pööras pilgu ära ning oli näha, et ta oli väsinud kõigest sellest, mida ta tundis. "Usu või ära usu, aga täna kui väljas käisime oma kambaga, siis iga tüüp kes talle ette jäi, ta kohe pidi temaga flirtima." Tegin kaasatundva näo pähe ning mõtlesin, et kus Nora küll hetkel olla võib, ka tema läks ju nende poistega kusagile ära. Vaatasin veel vennakesele otsa ning kallistasin teda. "Oeh, ma tõesti ei tea, mida sa tunned, aga ma loodan, et kõik laheneb peatselt, isegi, kui Clarie just kõige parem inimene pole." Vend vaatas mind natukene pettunud näoga, kuna jutt on ju siiski tema tüdrukust ja talle ei meeldi see kohe üldse, et ma temaga läbi ei saa. "Okei, Sofie, mine nüüd. Ma tahaksin natukene omaette olla." Noogutasin vaid vastuseks, haigutasin ning kõndisin oma tuppa tagasi.

Valisin telefonist Nora numbri, istusin tagasi arvutilaua taha ning ootasin, et ta telefonile vastaks. Kutsub.

N: Jaa!
S: Heii, kus sa oled?
N: Ära muretse, ma olen siin oma 5'e uue sõbraga. Üks liitus just sekund tagasi meiega veel. Kas sa ise jõudsin kenasti koju?
S: Jah, aga palun ole ettevaatlik eks?
N: Ära muretse, õhtul msnis räägib, okei? Tsauu siis!
S: Tsau jah.

Hetsin veel põgusa pilgu kellale, mis 21:06 näitas. Ahah, et siis õhtul? Ma loodan, et ta jõuab ikka kenasti koju. Vaatasin veel viimast korda msnis kõik inimesed üle, kes sees olid ja midagi huvitavat seal ei olnud. Otsustasin arvuti kinni panna ning kõndisin kapi juurde. Otsisin endale uut pidžaamat ning aluspesu. Võtsin kapist esimesed ettejuhtuvad ning kõndisin vannituppa. Keerasin väikse nirega duššivee jooksma ja ootasin kuna see soojaks läheb. Senikaua võtsin seljast riided ning panin oma juuksed kõrgele krunni.

Dušši alt väljudes võtsin endale ümber puhta käteräti ning panin mustad riided pesukorvi. Võtsin kraanikausi kõrvalt oma puhtad riided magamiseks ning panin need selja, pesin veel hambad ära ning läksin oma tuppa sooja teki alla. Uni oli juba kohutavalt suur, aga huvitav, kes oli see võõras poiss, Harry, kes mind täna koduni saatis? Selle mõttega sulgesin ma ka silmad, kohendasin patja ning jäingi magama.