kümnes:

Sofie: Harry ma igatsen sind. Ära nuta, palun. Palun tule siia, Šotimaale, järgmise lennuga, kohe, palun. Harry: Tulen, ma luban. Tuut-tuut-tuut.. Kõlas koputus mu toa uksele ning sisse astus Nora. "Issand, Soff, mis lahti, vasta mulle, miks sa nutad?" Ajasin end kuidagi käpukile maast ning kallistasin Norat kõvasti ja lihtsalt nutsin tema najal. _________________________________________________________________________________ Hommikul paistis päike mulle eredalt otse silma, sel hetkel soovisin, et vana tädi uhkes majas oleksid ka nupud, mis kardinad ette tõmbaks. Ohkasin viimaks ja otsustasin mitte laiskusel endast võitu saada ning hakkasin istuli tõusma, kui järsku lõi mulle pähe mõnus tuikav valu. "Issand, kust see veel tuli?" ohkasin endamisi ning asetasin parema käe on laubale. Otsustasin viimaks, et ootan lihtsalt mõne toatüdruku ära ja lasen tal endale siis rohu tuua.

Täpselt nagu tellitud, kõlaski uksele koputus ja sisse astus mureliku pilgu ja kahvatu näoga Sally. "Hei, Sally," tervitasin naist natukene rõõmsamat nägu pähe tehes. "Hei, hei, räägi mulle parem, kuidas sul olla on?" küsis teine. "Pea valutab õrnalt, ma ei mäletagi eilsest enam midagi, mis juhtus?" pärisin Sallylt. "Noh.. me andsime sulle suhkruvett, mis sind natukene maha rahustas ja hiljem läksid sa voodisse ning nutsid end magama, peale seda olin ma terve öö sinu juures." rääkis naine, ise samalajal ühte kleidist väljahargnenud niidijuppi sõrmeotsas keerutades. "Mida see noormees sulle telefonitoru otsas õigupoolet üldse ütles, et sa niimoodi reageerisid?" jätkas naine küsimusega. Heitsin talle korraks vaid põgusa pilgu ning meenutasin tervet telefonikõnet. "Ah, ei midagi erilist, lihtsalt igatsus ja vahemaa said minust eile võitu, ning ma hakkasin nutma." valetasin Sallyle midagi kiiresti kokku. Naine vaid noogutas arusaadavalt, pani ennist ühes käes olnud kandiku mu öökapile. "Muideks, su tädi tahab sind enda kontoris näha" lausus Sally korraks tagasi vaadates ning lahkus ruumist head aega ütlemata.

 Peale lõunat ennast viimaks voodist välja saades käisin ma kiiresti pesus, ning punusin endale kerge peavõru pähe. Otsisin kapist ka mõned mugavamad riided ning ruttasin vana tädi kontorisse.

"Tere, anna mulle andeks, et ma kohe ei tulnud." ütlesin tädile uksest sisse astudes. Tädi nägu lõi koheselt särama, kui mind nägi ning tõusis oma suurelt ja uhkelt toolilt püsti. "Väga hea, et oled ka üles saanud. Nagu sa tead, siis täna öösel jõuab su isa siia ning meil on vaja veel palju asju korda saata." lausus tädi. Noogutasin talle vastu. "Mis kell me linna läheme, et kleite ja raamatuid osta?" küsisin tädilt. Tädi lükkas oma tooli laua alla ning kõndis minuni, võttis mu käed endale pihku ning puuris mind pikalt oma pilguga enne kui suu viimaks avas.

"Paari tunni pärast. Su vend läks koos Noraga juba ratsutama," alustas tädi juttu, "Tegelikult tahtsin ma eilsest rääkida. Kas võib?" küsis tädi murelikult. Hammustasin eneselegi märkamatult oma alahuult. "Kui see on oluline." sõnasin Catherine'le. "Ma tahan olla kindel, et kõik on ikka hästi. Ma tean, et kõne oli sellelt poisilt, kellega sa Londonis väga hästi läbi said ja ma sooviksin, et jätaksid selle elu ja need sõbrad kõik sinna paika. Siin on sul kõik mida eladeski soovid, suur tuba, kena elamine, toatüdrukud, Nora, Devin, Loreta-Marii.. Mida sa veel tahad?" rääkis naine mulle pika jutu. Võtsin oma käed tema omadelt ning kõndisin ukse juurde. Enne väljumist pöörasin ümber. "Harry ongi mu elust veel puudu. Ma ei tea mida ja kas ma tema vastu midagi tunnen, kuid ta on mu elus tähtsalt kohale tõusnud ning ma vajan ja igatsen teda. Ma panen ennast peatselt riidesse. Tahan enne värsket õhku hingata. Vabanda mind palun nüüd." Lausisin tädile ning väljusin uksest.

Õues istusin ma suure varju alla ning jälgisin töötajate usinat tööd uue lillepeenra kallal. Töötajad naersid ning imetlesid uusi kärts-punaseid roose, mida tädi oli palunud sinna hulgi istutada. Peenar pidi olema minu, Devini ja mu isa uue elu alguse puhuks. Ma olen Catherinele vägagi tänulik, et oli nõus mind sellises kohas kasvatama ning pakub mulle kõike parimat, kuid ma igatsen ka kõike seda, mis jäi minust maha. Devin ja Nora räägivad ikka, et ma pean päris lollakas olema, kui igatsen veel kõike seda, mis minust maha jäi. Võibolla olen ma tõesti rumal, kuid see elu oli seal väga kodune ning me kõik hoidsime kokku. Ja Harry? - Mis oli mul temaga? .. Ma vajan teda endaga siia, selle lühikese ajaga ma olin aru saanud, et ta on minu inimene, ta on mu hingesugulane kes nüüdseks minu küljest ära rebiti.

"Hei!" sositas mulle Devin kõrva ning torkis mind korraks ribide alla. Hakkasin naerma ning langesin talle kaela. "Hei bro!" ütlesin talle rõõmsalt. Devin naeratas mulle vastu ning lasi minust lahti. "Oo, ma pole sind nii heas tujus ammu näinud! Kas midagi on juhtunud?" tahtis vend teada. Naeratus mu näolt kadus. "Ei ole, ma lihtsalt üritasin mina ise taas olla." rääkisin poisile. "Soff, ole nüüd.. Viska korraks see Harry peast välja ka nüüd!" kurjustas vend minuga. "Eile ta lubas, et sõidab esimese lennuga siia. Arvad, et ta tõesti teeb seda?" küsisin Devinilt. Devin vaatas mulle naeruväärse pilguga otsa ning tundus nagu hakkaks kohe suurel laginal naerma. "Ole nüüd, seljuhul oleks ta ammu juba siin. Ma soovitan sul tema peale alles siis mõtlema hakata, kui ta tõesti kohal on. Ausalt öeldes ma rääkisin temaga arvutis ükspäev ja ma arvan, et kui ta avaldas sulle eile mingisuguseid tundeid, siis ta valetas sulle.." rääkis vend. Olin segaduses. "Miks oleks ta pidanud seda tegema?" küsisin poolsegaduses olevana. "Sofia, ta on joonud juba nädalaid. Pealegi sa ei tunne teda läbi ja lõhki. Te tutvusite ju ka mingis suvalises pargis ning samamoodi võib ta ka iga teise neiuga tutvuda. Kas sa pole mitte kordagi mõelnud, miks Nora oli nõud ära tulema, kui tal oli Tarmo?" uuris Devin. "Ausalt öeldes, ei ole tõesti. Ma olen enda probleemidega vist liialt hõivatud olnud." rääkisin poisile. "Oled tõesti. Tarmo tahtis teda ära kasutada .. Noral läks lihtsalt hästi ja ta pääses minema. Sinu kutse Šotimaale oli talle lausa nagu pilet piinakambrist. Okei, mina pole sulle midagi rääkinud, lähme nüüd, tädi ootab meid juba," ütles vend mulle.