seitsmes:

Panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
_______________________________________________________________________________

Kõndisin mööda väsitavat trepikoda aina üles ja üles poole, peatusin uksetaga ning jäin taskust võtmeid sobrama. Enne võtmete leidmist avanes minu ninaees uks ja vastu vaatas mulle äärmiselt unine Devin. Vaatasin teda üllatunud pilguga ning astusin sisse. "Tsauki õeke!" Ütles unine hääl mu kõrvalt. Noogutasin vaid Devinile ning võtsin papud jalast. "Kuidas sa nii vara koju jõudsid?" "Ah, ma tulin juba õhtul koju tagasi, pidu oli suhteliselt mõtetu." Vaatasin korraks vennale otse silmadesse. "Oli tõesti, ja ma lähen nüüd oma tuppa, soovin omaette olla." Kõndisin oma toa ukse poole ja vajutasin ukse lingi alla.

Täpselt kui hakkasin sisse istuma kuulsin üht väga tuttavat häält elutoast. Jätsin oma tuppa mineku sinnapaika ning kõndisin elutuppa. Terve pere istus täna kummalisel kombel seal koos ning laua otsa oli end istuma sättinud mu vanatädi Catherine. Tädikene naeratas mulle juba oma valge naeratusega vastu ja ma tundsin koheselt, kuidas ma põgeneda tahan. Vanatädi hõredad ja pruunid lokid langesid ta õlgadele nii kenasti ja tema uhke kleit varjas ta jalgu. Sitsid ja satsid tema krael rõhutasid ta pikka kaela ja kleidi punane toon ta vanu ja kortsulisi silmi, millega ta mind hetkel pingsalt jälgis. "Kas minu lemmik õepojatütar ei tervitagi mind?" Tema korrektne häälikute välja hääldamine ja korralik kõneviis pani mu alati kokutama. Vaatasin segaduses oleva pilguga Devinile otsa ja ma ei suutnud nende pilkudest midagi välja lugeda.

"Tere, tädi Catherine, ma väga vabandan, ma ei teadnud, et te täna siia tulete." "Keegi meist ei oskanud seda arvata." Pomises Devin mu kõrval mulle vastu. Taas võttis mu vanatädi sõna. "Sofia-" "Sofie." Parandasin teda. "Jah, Sofie, ma eeldan, et sa tead, miks ma siin olen?" Vaatasin teisi endiselt segaduses pilguga. Tegelikult oli see tõesti kummaline et ta siin on. Ta elab muidu Edinburgi äärelinnas, oma uhkes ja suures mõisas, teda on väiksest peale kasvatatud karmilt ja kindlate reeglite järgi. Ta ei tuleks kunagi meie vaesesse katusekorterisse niisama ja pealegi ei ole ta terve sajandi mu isaga suhelnud, kuna ta oli isa vähese tasuga töö vastu. Niisiis ootasin ma huviga põhjust.

"Anna andeks tädi, aga ei tea tõesti." Ma tundsin kuidas kõik järsku end ebamugavalt tundma hakkasid. "Mis siin toimub õieti?" Küsisin juba kärsitu hääletooniga. "Sofie, ära tõsta häält. Asi on nii. Su isa kaotas eile õhtul oma töö ja helistas mulle, kuna ma tean, et ta on suurtes võlgades ja vajab hädasti tööd. Ma olin nõus kõik tema võlad ära maksma, kui ta läheb nüüd õigust õppima ja hiljem heale töökohale. Kuna teie vanaema soovis isale appi minna, et ta ikka söömast jms ei unustaks, läheb ta temaga kaasa. Mina hoolitsen senikaua teie eest edasi ja te tulete koos minuga juba homme Edinburgi." Ma tundsin kuidas mu kurku tekkis suur nutuklimp. Ma ei taha Londonist lahkuda, veelvähem Šotimaale. Ma lihtsalt ei taha!

Tõusin kiirelt laua tagant püsti ning jooksin oma tuppa, silmad täis pisaraid. Lukustasin oma ukse ning istusin prantsatades voodi peale. Haarasin oma pusa taskust telefoni ning valisin Nora numbri. Tuut - tuuut - tuuut - tuuut .. "Võta vastu!" Rääkisin ma omaette. "Jaa?" Vastas mulle viimaks unine hääl. "Oeh, viiimaks!" Üritasin kõigest väest nuukseid alla suruda. "Soff, kas sa nutad?" Jäin vait. "Tibu, räägi mulle kohe, mis on lahti?" "Nora, ma-ma .. ma pean ära kolima.." Ja lasin lihtsalt pisaratel joosta. "MIDA? miks? eiii.. Sa ei tohi mind jätta!" "See on pikk jutt, aga ma pean minema vanatädi juurde ja - " Järsku kõlas mu uksele koputus. "Sry Nora, ma pean minema, hiljem räägib!" Ütlesin kiiruga, panin kõne kinni ning pühkisin ära oma pisarad. "Ja sisse!"

Uks avanes ning sisse astus Catherine. Ta vaatas mind mureliku näoga ning istus mu voodiääre peale. Vaatasin tema kortsulisi käsi ja sellel olevat kuldset kividega kaunistatud ketti. Ta haaras ühe käega minu omast ning vaatas mulle otse silmadesse. "Ma tean, et sul on raske, aga see teeb meile kõigile head, sa saad minu juures õppida parimate õpetajate käe all häid kombeid, sa saaksid hea hariduse ja sa ei jää kunagi millestki ilma. Ma ei sunni sind su riietusstiili või olemust vahetama, ma soovin lihtsalt, et sinust saaks intelligentne inimene ja nii muidugi ka sinu vennast, õekesest ja isast. Ma mõtlesin selle peale veel ka kodus ja ma arvan, et ma annan sulle loa ka Nora kaasa võtta. Ma ei usu, et ta kasuvanemad selle vastu on."

Kallistasin teda automaatselt, mul on nii hea meel, et ma ei pea Norast loobuma, kuid, mis saab Harryst? "Sofie, vaata mulle otsa, rahune veidikene, räägi Noraga, jäta hüvasti oma sõpradega ja palun hakake pakkima, ma isiklikult lähen aitan Loreta-Mariil asju kokku panna ja ära nuta palun, eksole Lilleke?" Noogutasin vaid talle vastu ja ta lahkus mu ruumist. Võtsin voodi alt oma suure ja punase ema vana reisikohvri ning hakkasin riidekapist sinna asju sisse panema. Võibolla on tõesti parem, kui siit ära saan, ma ei peaks siis Oliveri nägema, ega ka Clarie't, ma ei pea kartma õhtust tänavat enam nii palju ega muretsema sellepärast, kas isa ikka saab hakkama.

Vajusin sügavalt mõttesse, millest tagasi kutsus mu alles uksekell. Läksin ukse peale ja nägin seal Harryt, kellele ma kohe kaela hüppasin ning teda hoolega kallistasin. Mu silmad täitusid taas pisaratega, kui mõtlesin, et näen teda võibolla viimast korda. Poiss kallistas mind oma tugeva haardega vastu ning keerutas mind õhus. Kui ta mu tagasi maha pani pühkis ta mu pisarad silmade alt ning vaatas mind oma mureliku pilguga. "Tule ru-ruttu, lä-lähme mu tuppa." Ütlesin ma läbi nuuksete.

Istusime mõlemad mu voodi peale ning rääkisin talle kogu loo ära, mis juhtus. Lükkasin oma juuksed selja taha ning tõusin püsti, otsisin üles oma ehtelaeka ning võtsin välja sealt südamekujulise medaljoni, mille mu ema mulle kunagi kinkis. "Näe, Harry, võta see, siis ma tean vähemalt, et see on kindlas kohas."  Panin selle ta peopessa ning kallistasin teda kõvasti. "Ma luban, et hoian seda hoolega ja et tulen sulle külla niii tihedalt kui saan." noogutasin ja kallistasin teda veelkord. "Tahad, ma jään sinuga ööseks siia?" "Oh, see oleks super!" ning naeratasin talle vastu.

Mõtlesin, kas rääkida talle ka eilsest, mis peol juhtus või mitte, kuid otsustasin selle peatükki seljataha jätta ja asjadega edasi minna. Terve õhtu pakkisin ma kurbusega oma hiigelsuurt punast kohvrit ja rääkisin Harryga. Käisime ka viimast korda koos Starbuckis ja istusime pingil, mille ees me esimest korda kohtusime.  Ka Nora oli nõus minuga Šotimaale kaasa tulema ja One Direction'i kontserdi lükkasime me ka ära Šotimaa peale. 
- Lehvitasin viimast korda kõigile, kes olid meid saatma tulnud, pühkisin mööda põski alla roomanud pisarad ning läksin kontrollist läbi, et lennuki peale saada. -

"Palume kõigil reisijatel turvavööd kinnitada, hakkame maanduma." Vaatasin veel korraks Norale otsa ning kinnitasin turvavöö.
Maapinnale jõudes ja lennujaama suurtest klaasakendest välja vaadates nägin ma sirgumas suuuri ja võõraid maju. Huvitav, millised on mu uued klassikaaslased? Milline saab olema mu tuba ja üleüldse elu siin? Tundsin järsku ehmatavaid käsi oma õlgadel. Vaatasin seljataha ning nägin Norat ja Devinit koos Mammuga. "Kõik korras? Me peame nüüd auto peale minema." Noogutasin ning haarasin oma kohvri ja liikusime auto poole.

Olime juba poolteist tundi sõitnud ja siinne loodus paistab imeline. "Lapsed, vaadake nüüd vasakule." Ütles Catherine üle õla meile. Pöörasime koheselt kõik näod ära ja seal seisis üks ilmatuma suur mõis, mul jooksid judinad üle selja.
 Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.