Viies:

Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.
_____________________________________________________________________________

Olime jõudnud minu korteri ette ning see kolmas võõras poiss avas meile ukse. Astusime koos koridori ja nagu ikka vaatasin ma taas kõige ülemisele korrussele treppide vahelt. Ohkasin ning istusin trepi peale maha. Harry, Nora ning see kolmas isik vaatasid mind üpriski mureliku näoga ja ma palusin neil edasi minna. Nora läks selle tundmatuga üles, kuid Harry istus minu kõrvale ning võttis mu kaissu, lükkas mu juuksed silme eest ning pühkis sõrmedega mu nina alt vere ära. Mul hakkasid lihtsalt silmadest pisarad jooksma ja ta hoidis mind sellevõrra veel tugevamalt kinni.

"Näen ma nüüd oma sinikaid täis näoga väga hirmutav välja?" Harry vaid naeratas selle peale ning tõusis püsti ja kükitas mu ette. "Ei, need sinikad ei riku su välimust karvavõrtki. Me küll ei tea üksteist väga hästi, aga usu mind, mul on õigus." Tundsin kuidas mu põsed hakkasid mul näolapil õhetama ning ma tõusin püsti. "Lähme edasi?" Harry vaid noogutas ning võttis minust ümbert kinni, et ma talle toetuda saaks.

"Oeh, kullakene, me juba nii muretsesime ja milline sa välja näed?" Küsis vanaema koheselt, kui me uksest sisse astusime. Ta kallistas mind tugevalt ning saatis mu oma tuppa, kus teised juba istusid. "Vanaema, ära muretse, minuga saab kõik korda, ma olen tugev tüdruk." Vanaema silitas mu pead ning tema kortsulised silmad puurisid minu omasid. "Jah, ma tean, et oled!" Ta pani mu toa ukse kinni ning lahkus.

"Nonii, istu nüüd siia tooli peale ja me puhastame su näokese nüüd ära. Su vanaema jättis meile siia marlilapikesi jms ka." Istusin oma arvutitooli peale ning sõitsin sellega Nora ette. Ta hakkas minu näo kallal askeldama ja silmanurgast võis näha, kuidas poisid omavahel oma nö poistemänge mängima hakkasid. Köhatasin korraks ning mõlemad vaatasid minu poole ning istusid tagasi voodi peale. "Mm, muide, sina, kolmas isik, kas sa oledki see .. ee .. Tarmo?" Poiss hakkas naerma ning istus täpselt Nora kõrvale, ning kinkis talle põsemusi. "Heh, tundub nii, et minust on sulle juba räägitud." Heitsin talle vaid põgusa pilgu ning ootasin kuniks Nora lõpetab.

"Nonii, valmis ta ongi. Nüüd võid peeglisse vaadata, ma arvan, et sa pole seda veel teinud. Asi ei olegi nii hull, kui alguses paistis." Tõusin toolilt püsti ning vaatasin kapi kõrval olevasse peeglisse. Mu näolapi peal oli 4 suurt marlilapi/plaastrit ning mu nägu oli üsna paistes, ka kätel tundus palju sinikaid olevat. Kõndisin seejärel kapi juurde, võtsin sealt välja lohvakad hiphoparid ning suure t-särgi. "Ma lähen vahetan wc's riided ära." Rahvas ainult noogutas mulle vastuseks. Peale riietevahetust kõndisin kraanikausi juurde, panin mõlemad käed kraanikausi ääre peale toetuma ning lihtsalt vaatasin end peeglist. Mu välimus oli jube. Lugesin kokku kõik oma sinikad keha pealt ning väljusin ruumist.

"Hei kullake, ma tegin sulle teed ja moosisaiu. Siit jätkub teile kõigile." Muutsin koheselt liikumissuunda ning järgnesin Vanaema häälele kooki ning tänasin teda. Haarasin just puhtaks tehtud laua pealt oma söögi ning jäin enne köögiust seisma. "Ega isa sellest midagi ei tea?" Vanaema kõndis minu kõrvale ning toetas käe vastu uksepiita. "Ei, aga on targem, kui sa talle sellest räägid. Kui mitte täna, siis homme ikka." Puurisin oma pilguga põrandat ning liikusin paar sammu edasi. "Oota, kooli ma sind küll nüüd pikka aega ei lase. Parane ennem kenasti ära ja siis räägime sellest edasi." Noogutasin nõusolevalt ning kõndisin oma tuppa.

Panin teetassi ettevaatlikult laua peale ning ulatasin Tarmole moosisaiadega taldriku. Ise pugesin voodisse tekialla. Harry istus mu voodi peale ning lubas mu ilusat und valvata. Naeratasin vaid selle mõtte peale ning enne magama jäämist lubasin ka teistel oma sõpradel enda juurde soovi korral ööseks jääda.

Sellest kõigest on nüüdseks möödas 2 nädalat ja mu nägu näeb juba enamvähem välja normaalne. Mina ja Harry oleme nagu sukk ja saabas. Ta oleks kui mu 2. vend. Nora ja Tarmo on õnnelikult koos ja tuleb välja, et neil on siiski see esimese silmapigu armastus. Hm, imelik, mina sellesse eriti ei usugi. Kui ma isale sellest kõigest rääkisin, mis juhtus tol päeval, oli ta alguses päris murelik ja vihane, kuid kui Clarie pool nädalat hiljem minu ukse taha vabandama tuli olime me kõik palju rahulikumad ja tegelikult ka üpriski üllatunud. Ma andestasin talle, kuid siiski väga kaudses mõttes. Seda kõike päriselt andestada on raske ja temaga suhtlemine jääb küll totaalselt viimaseks mõtteks minu elus.

"Ilusat laupäeva hommikut, Vennakesed!" Ütlesin rõõmsalt Harryle ja Devinile, kes just ärganud olid ning kööki sisse jalutasid. Harry oli jäänud minu poole taas ööseks ja minu arvates sai ta isegi Deviniga suurepäraselt läbi. Võiks öelda, et ta ka Devin pidas teda, kui oma perekonnaliikmeks. Mõlemad poisid tulid minu juurde ning kallistasid mind kõvasti."Sullegi, Sofie!" Ütlesid mulle mõlemad kooris. "Oot, oot, ettevaatlikumalt, eks? Mõned kohad teevad mulle siiski veel valu." Poisid lasid minust lahti ning pugesid laua taha hommikusööki ootama. Tõstsin äsja valiminud pudru kaussidesse ja panin need lauale. "Head isu!" Vastuseks sain vaid noogutused ning kõndisin oma tuppa.

Tuppa sisenedes puhus mulle koheselt näkku külm tuuleiil ning ma sulgesin lahti jäetud aknad. Istusin akna alla ja lihtsalt vaatasin, mida õues inimesed teevad, kes mida kannab jne..Siit ülevalt tänavale oli tõesti võrratu vaade. Ma pole sellest vahejuhtumist peale kordagi õue oma nina pistnud ja tundsin, et vajan seda nüüdseks juba kohutavalt. Olin nii süvenenud linna vaatamisse, et ei pannudki Harry tuppa tulekut tähele.

"Hei, Sofie!" Võpatasin hääle peale ning pöörasin end ümber. Naeratasin talle ning kutsusin ta enda kõrvale istuma. Harry tegi mulle oma armsat naeratust ning sättis end minu kõrvale. "Kuidas läheb?" Küsis ta vaikselt ning haaras laua pealt kausist ühe küpsise. Lükkasin oma juuksed kõrvataha ning otsustasin siiski, et hakkan omale tuka sisse patsi punuma. "Hästi." Vastasin kerge naeratusega. "Sofie, mäletad, kui ma sind esimesel päeval koju saatsin?" Vaatasin teda segaduses oleva pilguga ning noogutasin. "Ma küsisin su msni, aga sa kõndisid lihtsalt minema." Võtsin selle peale voodist padja ning viskasin teda. "Mh, sa olid ju mulle lihtsalt mingi suvaline võõras ja kust pidin mina teadma, et sa mulle nii kalliks ning lausa teiseks vennaks saad, ah?" Ta nihkus mulle lähemale ning hakkas mind kõditama ja meie naer mattis kogu korteri.

Uksele kõlas koputus, ning ma kutsusin ukse taga oleva isiku tuppa, teadmata, kes seal on. Tuppa astus pisikene plikatirts, kes oli moosisaia söömisega nii ametis olnud, et tal oli suu kõrvuni sellega koos. "Hei, pisike!" Hüüdsin talle ning kõndisin ta juurde, et ta sülle võtta ja meie juurde voodisse tõsta. Mammu haaras mu voodi peal oleva mänguhiire ning hakkas sellega mängima ning peale väikest mängimist andis ta hiire Harryle ja palus tal temaga mängida. Nad olid niii armsad seal kahekesi.

"Hm, mis sa arvad Mammu, äkki mängiks nii, et sina ja mänguhiir olete minu ja Sofie hiirelapsed, et nagu mängiks kodu?" Hakkasin selle jutu peale ainult naerma ning viskasin end pikali. "Harry, kas sa liiga vana ei ole kodumänguks?" Küsisin tema käest kuidagi läbi naeru. Harry ainult raputas pead ning puudutas sõrmeotsaga Mammu nina. "Sinu pisikese jaoks pole ma kunagi liiga vana, et kodu mängida, eksole?" Mammu noogutas. Võtsin laua pealt salvrätti, et Loreta-Marii nägu moosist puhtaks pühkida ning viskasin siis paberi prügikasti, tõusin voodilt ja tegin lahti oma riidekapi.

"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.

Neljas :

Dušši alt väljudes võtsin endale ümber puhta käteräti ning panin mustad riided pesukorvi. Võtsin kraanikausi kõrvalt oma puhtad riided magamiseks ning panin need selga, pesin veel hambad ära ning läksin oma tuppa sooja teki alla. Uni oli juba kohutavalt suur, aga huvitav, kes oli see võõras poiss, Harry, kes mind täna koduni saatis? Selle mõttega sulgesin ma ka silmad, kohendasin patja ning jäingi magama.
________________________________________________________________________________

Trrr-trrr-trrr. Tegin vaevaliselt lahti oma unised silmad ning lülitasin välja äratuse. Tõusin kuidagi oma voodis istukile ning heitsin pilgu tervele omale toale. Ajasin end püsti ja tõmbasin sõrmedega läbi oma tumedate juuste ning kõndisin kööki. Esimesena jäi mulle silma pliidiääres toimetav vanaema ja kui vaatasin köögilaua juurde, nägin oma isa. Koheselt oli uni läinud, jooksin isa juurde ja ka tema tõusis laua tagant püsti. Tegin talle hästi suure kalli. Tema kodus olek toob alati päikese välja.

"Hommik, printsess." Ütles ta mulle vaikselt, tegi musi põsele ning eemaldus minust. "Hommik ja issi, aga kas süüa saab varsti, vanaema?" Vanaema võttis kapist taldriku ja tõstis sinna ühe pannkoogi ning pani selle lauale. Läksin laua taha ja pugisin kiiruga pannkoogi sisse, tänasin vanaema ning kepslesin oma tuppa, et võtta sealt riided. Läksin vannituppa, pesin hambad ja käisin kiiruga dušši all. Peale igat pesu näevad mu juuksed välja nagu lshdfkhkrt. Ühesõnaga kohutavalt lokkis. Kammisin oma juuksed läbi ning võtsin fööni. Tänu uuele ja heale föönile on mu juuksed 5 minutiga kuivad. Värvisin oma ripsmed veel üle ning panin käteräti kuivama.

Kuulsin koridorist juba oma venda ning läksin vannitoa ukse peale. "Hei Devin, mind ei ootagi ära?" Devin vaatas mind tüdinenud ilmega ning istus prantsatades koridoris oleva väikse kummuti peale. Kõndisin tema juurde ning istusin ta kõrvale. Puurisin oma pilguga ta silmi ning lootsin, et ta räägib mulle, millest ta mõtleb ja ta tõesti hakkaski seda tegema.. "Tead, ma mõtlesin natukene selle eilse peale ja ma jätan vist Clarie maha ja ära üldse muretse, ma ootan sind köögis."

Jäin suurte silmadega oma venda vaatama ning rõõmustasin salaja uudise üle. Jooksin oma tuppa, haarasin koolikoti ning panin esikus selga jope ja jalga ketsid. Mitte keegi vist ei kujuta ette, kui rõõmsaks see uudis mind tegi, kuid samas.. Mu vend on ju õnnetu. Nõjatusin köögiuksele ning lükkasin juuksed oma silmade eest. Juba tõusis Devin toolilt ning me võisime liikuma hakata.

Avasin taas tuttava suure koolimajaukse ning igapäevane rahvamass tungles juba kõikjal ringi. Saatsin vennale hüvasti jätva pilgu ning kõndisin garderoobi poole. Olin põhimõtteliselt ruumi sisenemas kui kuulsin Clarie ja tema sabarakke rääkimas. Jäin ukse taha seisma, ning kuulasin. "Pft, eile seal peol oli nii palju nunnusid kutte ja ma sain enamuste numbrid ka.. Ma arvan, et nüüd ongi vist aeg peatükk Devinile kriips peale tõmmata.."

Sellest mulle piisas. Tormasin koheselt ruumi sisse ning kõndisin tema juurde, sirutasin välja oma käe ning jätsin talle mälestuseks ühe armsa käejälje põsele. Ta asetas oma käe täpselt löögi koha peale ning vaatas mind imestunud pilguga. "See oli Devini eest, järgmise võin enda eest ka anda.." Võtsin kiiruga jope seljast ning panin selle varna ning kõndisin tagasivaatamata füüsikaklassi poole.

Astusin lärmakasse klassiruumi ning jalutasin oma koha juurde. Norat, kes oli ühtlasi ka mu pinginaaber, polnud. Tundsin kuidas seest poolt kuidagi õõnde kiskus ja ma haarasin koheselt koolikotist oma telefoni, et tüdrukule helistada.

N: Jaa?
S: Issand, kui tore, et ma viimaks sinust kuulen! Kus sa oled?
N: Umm, sry tips, aga ma ei tule täna kooli.
S: Juhtus midagi?
N: Eino, eii, lihtsalt, ma pole veel koju jõudnud ja hetkel olen üldse teises linnas Tarmoga.
S: Tarmo? Kes see veel on ?
N: Ah, eile üks nunnukas sealt kambast, aga kuule, ta ärkas ka just, niiet, õhtul räägime, eksole?
S: Oot, Nora..
*tuuut-tuut*

Einoh, okei, äge siis.. Mu parim sõbranna litutab mingisuguste poistega ringi, ei tule kooli ja pealekauba ei räägi ta ka veel mulle midagi. Selge. Haarasin kotist pinali ja vihiku ning sodisin lihtsalt kuni tunnikellani mustreid vihikusse. Peale koolikella jäi ka klass vaikseks ning kõik hakkasid tegema ülesandeid mis meile etteantud olid.

Terve päev ei kuulnud ma Clariest midagi, isegi ta sabarakud olid jäägitult kadunud. Võtsin garderoobist oma jope ning kõndisin koolimajast välja. Päike paistis taevas eredalt, linnud laulsid ning tuul sasis hoolega mu juukseid.Tõotas tulla kena pärastlõuna. Tõmbasin veel hingetõmbe jagu seda mõnusat ja värsket õhku sisse ning seadsin sammud kodu poole.

Olin jõudnud just paarisaja meetri kaugusele kodust, kui keegi mu nurgataha tõmbas ja kusagilt mulle valus hoop vastu nägu tuli. See lõi mu pikali maha vastu seina ja sellele järgnes veel paar sellist. Ma pole kunagi olnud ohver koolivägivallas või üldse muus seesuguses ning see tunne mis mind hetkel läbis oli hirmutav. Ma üritasin hüüda appi kuid keegi hoidis oma musta ja õlist käsi mu suu ees ning ma ei näinud midagi, kuna siia nurka ei paistnud eriti päikest. Tundsin, kuidas pisarad üle mu põskede jooksid ning ma andsin lihtsalt alla. Kes küll midagi sellist mulle teeks ja üldse miks? Kaotasin teadvuse ning järsku oli kõik pime.

Tundsin midagi märga oma näos ning kusagilt kõrvalt kõlas paar tuttavaid hääli. "Sofie, kas sa kuuled mind?" "On temaga kõik korras?" Hääled rääkisid läbisegi ning mul oli tegelikult väga raske nende juttu eristada. Pühkisin käega oma ninaalust ja see kleepus. Veri. Avasin oma silmad ning vaatasin ümberringi. Nora, Harry ja mingi kolmas isik vaatasid mulle suurte silmadega otsa ning ma vaatasin lihtsalt piinlikusest maha. Koheselt tormas Nora minu ette ning kallistas mind kõvasti.

"On kõik korras?" küsis segaduses olev tüdruk kohe esimese asjana. "Mm, ma loodan küll, aga kust te teadsite, et ma siin olen?" Mu pea valutas kohutavalt ning ma sulgesin taas silmad. Nora hakkas koheselt seletama. "Kell oli juba palju ja su vanaema ning vend muretsesid. Nad helistasid koheselt minule, et ega ma sinuga juhuslikult pole ja mul oli juba lõunast saati kahtlane tunne sees. Seega me tulime kambaga tagasi linna ja asusime sind otsima. Tunnikese pärast sain ma ka Clarielt sõnumi, et olgu see sulle hoiatuseks, et sa temast edaspidi oma käed eemale hoiaksid.. Nüüd sa pead mulle ära räägima, mis koolis juhtus?"

Olin ennast vahepeal üles ajanud ning nõjatusin Harryle. Kuulasin üllatunult jutu lõpuni ning järsku lõi pildi selgeks. "Ma poleks kunagi midagi sellist uskunud. See on nagu ming seebiooper. Ma andsin talle kõigest talle väärilise kõrvakiilu ja kõik. Nii see asi nüüd küll ei jää, või tema saadab kellegi mind läbi peksma, no kuulge, see on ju täiesti ebanormaalne." Rääkisin ka ülejäänud jutu ära mis vahepeal oli juhtunud ning kõndisime terve kambaga edasi minu poole.

Kolmas :

Hakkasin edasi kõndima, kuid ta haaras mu käevarrest ja tõmbas mu tagasi. "Palun, laske mul end vähemalt koduni saata." Vaatasin poissi kahtlustava pilguga, mis peale ta endal selja sirgu ajas ja sõbralikult vastu naeratas. Hakkasin edasi kõndima ja poiss jooksis mulle koheselt järgi. "Kust ma küll tean, et sa mingisugune pervert juhuslikult pole?" Poiss tõmbas sõrmedega läbi juuste ja vaatas mulle otsa. Esimene mõte oli koheselt, et see siin küll ilueedidest midagi paremat pole. "Noh, kas ma näen siis sedasi välja?" Vaatasin teda korraks alt üles ja raputasin väikese kahtlusega pead. "Ma võtan seda siis kui luba, et ma võin sind saata ja kui vaja siis ma võin seda pisikest plikatirtsu ka tassida." Naeratasin talle vaid vastu. "Nii palju nüüd ma ka sulle ei luba, sa oled siiski ju mulle võõras." Ning jalutasime koos edasi.

________________________________________________________________________________________

"Siin ma elangi." Ütlesin poisile, ning hakkasin pusa taskust telefoni otsima, et kella vaadata. "Mm, jah, oli meeldiv." Poiss vaatas maha ja krimpsutas nägu. Vaatasin talle tõsiselt otsa, kohendasin veidikene last oma süles ning noogutasin hüvastijätuks. Kõndisin ukse poole ja hakkasin just suurt puust ust lahti tõmbama, kui poiss mu seljataga oma hääle puhtaks köhis ja rääkima hakkas. "Ee, kas ma saaksin su numbri või vähemalt siis msni? Aa ja muide.. Mu nimi on Harry, kui see sind huvitama peaks." "Sofie." Vaatasin talle veel korraks otsa ja tõmbasin ukse lahti ning astusin sisse.

Vaatasin korra trepikojas kõige ülemisele korrusele treppide vahelt ja ohkasin. Miks ma küll nii kõrgel elan? Kõndisin vaevaliselt korrus korruse haaval üles, tehes pidevalt puhkepause. Viimaks olin ma jõudnud oma korteri ukse taha ja koputasin uksele. "Jaa, kohe!" kostis seestpoolt hääl. See kuulus mu vanaemale.

Uks avanes ja juba sirutas ta käed ette, et laps enda sülle võtta. Andsin talle Mammu ning astusin uksest sisse ning tervitasin teda veel. "No tsau, kus sa siis nüüd ära kolasid, endal veel katkine tuulekas seljas. Ma ütlesin ju sulle, et vii see parandusse ja et pane end täna soojalt riidesse, kuna õues on külm tuul." hakkas vanaema mind noomima, nagu ikka. Panin tuuleka ilusasti varna, võtsin jalast oma baleriinad ning astusin edasi. "Jah, aga ma ei pannud üldse tähele, et see katki oli." Istusin väsinult köögilaua taha ning vanaema palus mul Loreta-Marii riidest lahti võtta.

"Kullake, kannata nüüd, kohe on sul see kombekas seljas ära kaa." ütlesin pisikesele, kes juba virisema hakkas. Ju siis on tema kaa juba väsinud. Lükkasin näo ette vajunud juuksed kõrvale ning panin kombeka kõrval oleva tooli peale. Tõusin püsti ning vaatasin, mis pliidi peal oli. "Jah Sofie, seal on natukene veel makarone ning hakklihakastet, sul vend ja Clarie sõid juba enamus ära enne ära minekut." Pööritasin vaid silmi selle peale, ning võtsin kraanikausi kohalt kapist puhta taldriku. Sahtlist haarasin veel uue kahvli ning tõstsin omale toitu.

Olin juba toiduga lõpetamas, kui kööki astus vanaema ning istus täpselt mulle vastu. "Sofie, me peaksime rääkima su õppimisest." Nagu näha, siis see midagi head küll ei tõotanud. Panin kahvli taldrikule ning kuulasin teda. "Ma rääkisin su klassijuhatajaga täna õpetajatetoas ja ta rääkis, et sa ei kuula enam nii süvenenult ja hinded on hakkanud viie, nelja ja kolme vahel kõikuma, kuigi ennem olid sul ju kõik täiesti puhtad viied. Mis lahti on?" Vaatasin talle veel tõsiselt otsa panin nõud kraanikaussi ning istusin tagasi laua taha.

"Memm, ma ei tahaks sellest eriti rääkida. Lihtsalt mulle ei meeldi see seltskond seal. Peale seda, kui Clarie Deviniga käima hakkas pole enam miski endine. Clarie ja tema sabarakud lihtsalt ei anna hingamisruumi." Ma tean, et vanaemale ei meeldi see jutt, et ma oma õppeedukuses alati Clariet süüdistan ning ta tõusis nüüd püsti ja kõndis ära elutuppa telerit vaatama. Lõin veel ühe korra käega õrnalt vastu lauda ning tõusin püsti. Nad ei mõistaks mind niikuinii kunagi. Võtsin sammud oma toa poole.

Homseks õnneks midagi õppida polegi ning selle aja mis muidu õppimisele kulus sain ma nüüd arvutis ära raisata. Istusin arvutilaua taha kohendasin seal natukene asju ning lülitasin arvuti sisse. Senikaua kuni ta mul tööle hakkas valisin ma homseks riided välja ning panin koolikoti kokku, kammisin veel oma lokkis kiharad läbi ja võtsin maha oma ripsmetušši. Homme on reede ja siis on ainult üks nädal veel vaheajani, ma olen lõpmata õnnelik selle üle. Koridorist kõlas uksepauk ja mu vend oli koju jõudnud. Kõndisin sinnani, et teda tervitada.

"Hei!" ütlesin talle rõõmsalt. "Hei õeke!" Tema näos oli kadunud igasugune sära ja ta lonkis minust mööda, vaikselt oma tuppa. Kõndisin talle järele ja sain aru, et midagi on valesti. Nõjatusin vastu uksepiita ning vaatasin tema poole. "Mis lahti?" Ta naeratas mulle vaid hetkeks ning viskas end voodisse pikali. Kõndisin tema juurde ning istusin ta kõrvale. Devin ohkas korraks ning silitas mu juukseid.

"Sul on vedanud, et su kaaslane koolis kõige populaarsem pole ja noh, et sul üldse kaaslast pole." Vaatasin teda segaduses oleva pilguga. "Kas midagi juhtus siis?" Ta pööras pilgu ära ning oli näha, et ta oli väsinud kõigest sellest, mida ta tundis. "Usu või ära usu, aga täna kui väljas käisime oma kambaga, siis iga tüüp kes talle ette jäi, ta kohe pidi temaga flirtima." Tegin kaasatundva näo pähe ning mõtlesin, et kus Nora küll hetkel olla võib, ka tema läks ju nende poistega kusagile ära. Vaatasin veel vennakesele otsa ning kallistasin teda. "Oeh, ma tõesti ei tea, mida sa tunned, aga ma loodan, et kõik laheneb peatselt, isegi, kui Clarie just kõige parem inimene pole." Vend vaatas mind natukene pettunud näoga, kuna jutt on ju siiski tema tüdrukust ja talle ei meeldi see kohe üldse, et ma temaga läbi ei saa. "Okei, Sofie, mine nüüd. Ma tahaksin natukene omaette olla." Noogutasin vaid vastuseks, haigutasin ning kõndisin oma tuppa tagasi.

Valisin telefonist Nora numbri, istusin tagasi arvutilaua taha ning ootasin, et ta telefonile vastaks. Kutsub.

N: Jaa!
S: Heii, kus sa oled?
N: Ära muretse, ma olen siin oma 5'e uue sõbraga. Üks liitus just sekund tagasi meiega veel. Kas sa ise jõudsin kenasti koju?
S: Jah, aga palun ole ettevaatlik eks?
N: Ära muretse, õhtul msnis räägib, okei? Tsauu siis!
S: Tsau jah.

Hetsin veel põgusa pilgu kellale, mis 21:06 näitas. Ahah, et siis õhtul? Ma loodan, et ta jõuab ikka kenasti koju. Vaatasin veel viimast korda msnis kõik inimesed üle, kes sees olid ja midagi huvitavat seal ei olnud. Otsustasin arvuti kinni panna ning kõndisin kapi juurde. Otsisin endale uut pidžaamat ning aluspesu. Võtsin kapist esimesed ettejuhtuvad ning kõndisin vannituppa. Keerasin väikse nirega duššivee jooksma ja ootasin kuna see soojaks läheb. Senikaua võtsin seljast riided ning panin oma juuksed kõrgele krunni.

Dušši alt väljudes võtsin endale ümber puhta käteräti ning panin mustad riided pesukorvi. Võtsin kraanikausi kõrvalt oma puhtad riided magamiseks ning panin need selja, pesin veel hambad ära ning läksin oma tuppa sooja teki alla. Uni oli juba kohutavalt suur, aga huvitav, kes oli see võõras poiss, Harry, kes mind täna koduni saatis? Selle mõttega sulgesin ma ka silmad, kohendasin patja ning jäingi magama.

Teine :

Nora(16) - Natukene pikemat kasvu, nii umbes 169 cm. Heledate,pikkade ja sirgete juustega, hallide silmade ja armsate põselohkudega. Väga jutukas ja uudishimulik, armastab jälgida moeblogisid ja loodab tulevikus modellina või tantsijana särada. Meeldib poiste tähelepanu ning on suur 1D fänn. Üleüldse on ta täielik vastand Sofiele.

Clarie (16) - Lühike, eebenipuu mustade lokkis juustega. Tal on rohelised silmad ja jumekas nahk. Ühesõnaga on tal olemas kõik, millest Sofie elades unistanud on. Tema populaarsus tuleb muidugi tänu tema rikastele vanematele, kes lubavad talle kõike, mida ta vähegi soovinud on, alates uhketes riietest ja lõppetades uhkete erareisidega.
-----------------

Olime jõudnud pisikese kollase majani, mille aias kasvas palju tulpe, nartsisse ja krookuseid. Linnud laulsid puu otsas ja üleüldse on tädi maja kui kusagilt muinasjutust välja hüpanud, see tekitas alati hea tunde. Kui olin selle ümbruse imetlemise taas lõpetanud kõndisin ma kindlal sammul ukseni ja koputasin sellele. Kaua ei pidanudki ootama, kui noor naisterahvas koos pisikese lapsega meie ette ilmus ja meid rõõmsalt tervitas.

"Kas teil on väga kiire?" küsis tädi Mammu riideid nagist võttes. Vaatasin korraks Norale otsa kes oma pilguga kohe anus, et ma jah ütleksin. "No, tegelikult ei ole, me tahtsime parki minna, aga varsti läheb juba pimedaks, et.." Tädi tõstis oma tegutsemistempot kiiremaks ja naeris endamisi. "Jah, saan aru küll, need on need noored, aga aidake mul siis pisikene kiiresti riidesse saada." Kuna Loreta-Marii on väga rahulik laps, siis selle peale meil eriti aega ei kulunudki. Tänasin tädit lapsehoidmise eest nind kallistamise hüvastijätuks.

"Nonii, kuhu me nüüd siis läheme?" küsis Nora, kes parasjagu oma telefonis midagi otsis. "Hm, tahaks mõnda head kohvi ja siis ehk kõrvale jäätist. Starbucks jääb minumeeles ideaalselt tee peale." Vaatasin alla Mammu peale kes oli oma kinnaste uurimisega väga ametis. "Noh tibu, tuled sülle?" "Jaa, ja Mammu tahab jäätist." Ma armastan tema armsaid silmi, mis alati säravad ja tema naeratust. Võtsin pisikese sülle.

Juba paistis pisikene Starbucksi kohvik. Täna tundus seal kohe eriti suur siblimine. "Täna on seal allahindlus, kõiges kella 18.00 - 21.00'ni. Loodan, et kaua ootama ei pea." Vastas Nora mu küsimusele, nagu oskaks mõtteid lugeda. Panin pisikese tagasi maha ja kõndisime uksest sisse. Sees oli suur tunglemine ja ma arvasin, et ei ole mõtet Mammu pärast riskida. Palusin Noral temaga õues oodata ja küsisin, mida nad soovivad.

Viimaks, olin oodanud lausa 15 minutit järjekorras ja nüüd oli minu kord tellida. "Tere, palun 2 cappuccinot ja 3 pisikest sokolaadijäätist." Naisterahvas, kes mind teenindas noogutas ainult ja läks tellimust täitma. Ei pidanudki kaua ootama, kui teenindaja mulle 2 cappuccino topsi ninaalla pani ning 3 jäätisetopsi mulle lusikaga kaasa pakkis. Panin laua peale täpse rahasumma ning hakkasin lahkuma, kuid minuga ikka juhtub igasuguseid asju. Parasjagu, kui olin cappuccino topsile kaant korralikumalt peale panemas jäin ma kellegi jala taha kinni ning kukkusin.

"Jäite te terveks?" Vaatasin üles ja nägin lokkis juuste ja jumeka nahaga poissi, kes mulle oma armsa naeratusega vastu vaatas. "Jah, minuga on kõik korras, ainult mu jook on nüüd põranda peal laiali. Hea seegi, et jäätised ja mu sõbranna cappuccino alles jäid." Tõusin poisi abiga üles ja kohendasin oma riideid natukene. "Palun vabandust, sa ei ole täna esimene tüdruk, kes minu pärast kukkunud on, las ma heastan selle ja kingin sulle oma cappuccino." Naeratasin ning võtsin joogi vastu tänasin teda veel ning põgenesin kohvikust välja. Nora juba naeris kõht kõveras, kui ma uksest väljusin, ju ta oli siis seda pealt näinud.

Sees oli suur kahetsus tunne, oleksin pidanud ikka appi koristama jääma. Aga selle asemel, et koristada põgenesin mina lihtsalt ära. Võtsin sõõmu joogist ning avasin Mammule tema jäätisepaberi. "Minu arvates oli see poiss päris armas, tema armsad heledad lokikesed ja sinised silmad ning oeh, kui vormis ta veel oli." Rääkis Nora vahepeale suures tuhinas. Ma loodan nüüd ainult, et ta poissi armunud pole."Tead, alati ei olenegi kõik välisest ilust, tuleb vaadata ka sissepoole." Nora ei teinud mu jutust väljagi ja vaatas Mammule otsa. "Tibukene, oli ju nunnu poiss?" Mammu tegi talle ainult ühe naljaka grimassi, mille peale meie naerma hakkasima.

Olime jõudnud märkamatult parki ning istusime esimese ettejuhtuva pingi peale. Pargis ei tundunudki nii palju rahvast olevat, tegelikult oli juba õues hämar ka. Ma ei jõua juba üldse ära oodata suve ja valgeid päevi, kui päike kaua taevas särab ning ilmad soojad oleksid.

Äkitselt puhus üks külmem tuuleiil mis mu juukseid sasis ja ma surusin tuuleka hõlmad tihedamalt kokku. "Kas sul on külm?" Küsis Nora, kes hetkeks ka pilgu Loreta-Mariilt sai. "Natukene, äkki ei olnudki siia tulek nii hea mõte. Varsti on kõik teised ka kodus ja siis nad hakkavad kindlasti muretsema ja.." Nora vaatas mulle otse silmadesse, lükkas juuksed oma näo eest ja mõtles mida öelda. "Ole mureta, sa vajad ka pisut tuulutust. Pealegi ma kuulsin kuidas Clarie ja tema sabarakud täna sinu poole tulekust rääkisid." Keerasin pea ära ja tuju läks natukene alla. "Jah, kui tema seal on siis, pole see koht enam üldse nagu kodu, ta rikub selle hubasuse ära."

Eemalt tuli üks suurem poiste kamp meie poole ja ma olin juba valmis tõusma, et minema minna, kuna ma kardan selliseid asju. Noral oli juba ärevus sees nagu tema näost lugeda võis ja ta tahtis kangesti nende poistega tutvuda. "Mammu, tule, me peame minema hakkama. Nora? Tuled ka meiega?" "No, ma ei tea, vaata nüüd ometi seda võimalust. Tunduvad stiilsed ja sõbralikud." Heidsin talle vaid põgusa pilgu, jätsin temaga hüvasti, võtsin Loreta-Marii sülle ning hakkasin lahkuma.

"Tere, kas lahkute juba?" kostus äkitselt mu selja tagant võluv ning mahe hääl, mille peale ma ikka päris korralikult võpatasin. Keerasin vaikselt ümber ja seal ta seisis. Armsa naeratuse, mahlakate huulte, rohekas pruunide silmade ja helepruunide juustega poiss. Ta juuksed olid sassis ja ta jaki varrukate alt paistis must tatoveeringu ots. "Ee..ee, jaa-ah, nagu, plaanis oli küll." Poiss tegi nukra näo pähe. Vaatasin tagasi pingi poole kus peaks olema Nora, aga ta oli kadunud, ma ei pannudki tähele, et ta juba lahkuda jõudis. "Ära oma sõbranna pärast muretse ta läks juba teistega kusagile." Juba?! No, seda ma talle küll andeks ei anna. Kõige pealt pidime me üldse kolmekesi olema, siis tahab ta mingisuguste poistega tutvuda ja nüüd olen ma siin täiesti üksinda koos mingi võõraga.

"Okei, oli tore tutvuda, aga ma pean nüüd tõesti minema. Head aega!" Hakkasin edasi kõndima, kuid ta haaras mu käevarrest ja tõmbas mu tagasi. "Palun, laske mul end vähemalt koduni saata." Vaatasin poissi kahtlustava pilguga, mis peale ta endal selja sirgu ajas ja sõbralikult vastu naeratas. Hakkasin edasi kõndima ja poiss jooksis mulle koheselt järgi. "Kust ma küll tean, et sa mingisugune pervert juhuslikult pole?" Poiss tõmbas sõrmedega läbi juuste ja vaatas mulle otsa. Esimene mõte oli koheselt, et see siin küll ilueedidest midagi paremat pole. "Noh, kas ma näen siis sedasi välja?" Vaatasin teda korraks alt üles ja raputasin väikese kahtlusega pead. "Ma võtan seda siis kui luba, et ma võin sind saata ja kui vaja siis ma võin seda pisikest plikatirtsu ka tassida." Naeratasin talle vaid vastu. "Nii palju nüüd ma ka sulle ei luba, sa oled siiski ju mulle võõras." Ning jalutasime koos edasi.

Esimene :

Avasin suure puust ukse vaikse kriuksatusega ja hakkasin trepikojast mööda treppe üles poole kõndima. Ma olen alati vihkanud seda, kui kõrgel ma elan. Viimaks üles jõudes koputasin paar korda uksele ja vastu tuli mulle mu vanem vend ning avas mulle ukse.

Devin vaatas mulle päris üllatunud näoga otsa ja hakkas kohe mind küsitlema. "Hei, nii vara juba kodus?" "Kuule jah, täna jäeti viimased tunnid ära, kuna õpetajatel hakkas mingisugune koolitus." Panin tuuleka varna ja kepslesin oma tühja kõhuga külmkapi juurde, et sinna sisse piiluda. Hakkasin silmadega toitu otsima aga oh seda üllatust. Vastu vaatasid vaid tühjad vorstipakendid ja hommikune puder. Oeh ..

Vahepeal oli kööki tulnud ka mu vend, et kohvitassi kraanikaussi panna. "Kas midagi on valesti?" Vaatasin talle veidi pettunud näoga otsa ja suunasin käega külmkapi poole. "Kas see on sinu kätetöö?" "Ei, pigem sinu, mina sõin hommikul ikka pudru ära!" Müksasin teda vaikselt, mille peale tema mu sülle krabas ja mind kiusama kukkus. Ma armastan, kui ta seda teeb, see paneb mind alati naerma. "Ei, ei, ei, lase mind maha! Ma rääkisin üldse nendest tühjadest vorstipakenditest." "No, anna andeks, aga mul oli vahepeal kiire, pealegi tuleb varsti Clarie siia ja siis ma luban, et me läheme koos poodi."

Siplesin end tema süles selle jutu peale maha, võtsid tühjad pakendid, panin külmiku ukse kinni ja kõndisin prügikastini. Jälle tema, kuidas mu vend juba ometi aru ei saa, et just tema on see, kelle eest ma igapäevaselt koolis põgenen, kuna ta suudab mu elu põrguks teha. Miks ta ometi ei näe? "Okei, aga palun ütle siis vähemalt, et ta siia kauaks ei jää." "Heaküll kullake, ma luban sulle." ja tegi mulle põsepeale musi. Kõndis koridori haaras oma jope ning toppis jalga oma tennised ja läinud ta oligi.

Mis siis ikka, pidin ootama veel natukene, et süüa saada. Läksin oma tuppa ja haarasin lauapealt oma punase, kuid tagasihoidliku läpaka. Senikaua kuni see tööle hakkas valisin telefonist oma parima sõbranna nr'i. Kutsub.

Nora(N): Jaa?
Sofie(S) : Hei, Nora!
N: Oeh, sina, mul oli nii kiire, et ei jõudnudki ekraani vaadata, aga kas on midagi mureks, tips?
S: Tegelikult ei ole, aga ma tahtsin küsida, et ega sa täna õhtuks midagi plaaninud juba pole?
N: No, ma mõtlesin tegelikult matemaatikat korrata ..
S: Mh, sul on aega seda teha ju küll, ma mõtlen nii umbes 3 tunni pärast.
N: Aa, aga, räägi, mis sul siis pakkuda on?
S: Ma pean täna õhtul Mammu (Loreta-Marii) tädi juurest ära tooma ja peale seda ma mõtlesin, et äkki võiks natukene pargis istuda, jäätis süüa ning ilusat kevadõhtut nautida?
N: Kõlab päris kenasti, ma peaksingi hakkama siin juba vaikselt uutele poistele silma peale viskama, vanad söberid lihtsalt käivad järel ja ei tee midagi, aga heaküll siis, kell 6 näeme ?
S: Haha, no muidugi. Aga jah, tule palun siis minu kortermaja ette.
N: Sobib, tsau, kullake!
S: Tsaukii!

Vähemalt on nüüd õhtu sisustatud. Liikusin oma pisikese riidekapi poole, vaatasin sealt midagi mugavamat selga ning sukeldusid arvutisse. Msnis polnud nagu ikka, mitte midagi huvitvat ning facebook on kaa tühi nagu ikka. Mis siis ikka, võtsin lahti tumblri ja lihtsalt reblogisin kõike, mis meeldis.

Kell liikus linnutiivul ja juba laulis mu armas telefon lauapeal. We are gonna dance into the sea, all I want is You, you're ma cherie.

Nora: Noh, kus sa juba oled, ma olen sind ootanud siin all juba 5 minutit, kas sul läheb veel kaua?
Sofie: Oeh, kas kell on juba tõesti nii palju, okei, ma vahetan kiirelt riided ära ja jooksen siis. Tsau.

Viskasin oma telefoni voodi peale ja lükkasin läpaka kaane kinni. Otsisin kapist endale mustad teksaretuusid ja peale roosa t-särgi ja halli pusa, millele oli peale kirjutatud "I ♥ New York". Haarasin voodi pealt veel kiiruga oma telefoni, ja kõrvaklapid ning koridoris viskasin jalga oma baleriinad ning kiiruga võtsin kaasa veel mingi suvalise tuuleka.
Jooksin kiiruga trepist alla ja nägin juba uksetaga vihast Norat seismas.

"No, anna andeks, ma tõesti ei pannud kella tähele." Üritasin manada oma näole võimalikult kurva ja andeks paluva näo ning tegin talle kalli. "Noh, heaküll, aga läheme nüüd, muidu me ei jõua ju üldse kaua õues olla." Noogutasin vaid vastuseks ja hakkasin oma tuulekat omale selga toppima, kuid oh häda, ma võtsin kaasa just selle tuuleka, millel oli lukk hiljuti katki käinud ja ma ei saanud seda eest kinni panna.

"Mul on lukk katki." "Ah?" vastas Nora eemal olevalt. "Mul on tuuleka lukk katki ja õues ei ole just kõige soojem." "Hmm, aga siis ongi ju just hea pargis istuda ja oodata, kuniks mõni armas poiss sulle enda oma loovutab." Heitsin talle vaid põgusa pilgu ja hakkasin vaikselt naerma selle juttu peale. Tüüpiline Nora.

Alustuseks siis lühike postitus. Mida arvate ? Kas võiks jätkata ?

Sissejuhatus

Tere, minu nimi on Sofie ja olen 15. Elan Londonis, ühes pisikeses katusekorteris, koos oma isa, vanema venna ja pisiõega. Koos meiega elab ka minu Vanaema (emapoolne). Ema kahjuks enam meiega ei ole, ta suri mu noorema õe sünnitusel, kuna kaotas palju verd. Aga ma tean, et vaatamata sellele valvab ta meid sealt ülevalt.
Mul on väga pikad ja lokkis helepruunid kiharad ja tumepruunid silmad. Mu nahk on hele ja huuled üpriski punased. Olen lühikest kasvu, hetkel veel kõiges 164 cm ja kohutavalt peenike. Kahjuks või õnneks peavad mind paljud ideaalsuse kehastuseks. Ise ma kahjuks sellega päri pole. Olen endale nt. eluaeg rohelisi silmi tahtnud, mistõttu ma igapäevaselt läätseid kannan ja tänu minu peenikesele kehale ei leia ma endale kuigitihti meeldivaid või sobilikke riideid.

Devin (17) - minu vanem vend, üpriski populaarne, tumepruunid juuste ja siniste silmadega. Pikka kasvu ja hea huumorisoonega. Koolis üks parimaid õpilasi ja käib meie kooli kõige popima tüdrukuga, kes on tegelikult mu klassiõde. - Clarie (16).

Loreta-Marii (1) - Pisikene heledate juuste ja pruunide silmadega plikatirts. Oma vanuse kohta on ta väga kiiresti kasvanud ja arenenud. Ta teab juba üpriski palju sõnu, kõnnib (kuigi veel vaevaliselt) ja naerab paljupaljupalju.

Scarlett (61) - Minu kallis vanaema. Lühemat kasvu, väga hooliv ja tark. Tal on tumedad lokkid juuksed, mida ta igapäevaselt krunnis kannab ja ta armastab väga raamatuid lugeda. Tal on hea kokkamisoskus ja ta ei ole nagu iga teine vanaema, kes hädaldab seljavalude käes, või vaatab päevläbi kiiktoolis seebikad. Vastupidi, ta on aktiivne ja pealekauba meie kooli muusikaõpetaja.

Marcus (36) - Isa, heledate juuste ja pruunide silmadega, pikemat kasvu ja väga hea väljanägemisega. Töötab vahetustega ja seetõttu me temaga eriti kunagi koos olla ei saagi, keegi peab ju ka raha probleemide eest hoolt kandma. Armastab oma peret üle kõige ja aitab alati kui vaja.


Ei hakka teile pilte panema, kuna ma ei taha teie ettekujutusi rikkuda. :)