Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.
_______________________________________________________________________________________
Jooksin koheselt kõige ees teisele korrusele ning piilusin sisse tagumisse tuppa. Avasin ukse ning piilusin sisse. Tuba oli rohelistes ja roosades toonides ning toa keskel oli suur ja pehme uhkete katetega voodi. Selle vastas oli imekaunis peeglilaud. Voodi kõrvalt läks uks garderoobi ja toal oli ka oma isiklik vannituba. Tegelikult oli siin veel terve hulga erinevaid detaile, kuid need olid esimesed asjad, mis silma jäid. Panin ukse tagasi kinni ning karjusin üle koridori. "Ha, see tuba siin on minu!"
Ka Nora ja Devin said endale suurepärased toad, mis olid isegi suuremad, kui minu oma. Pisikesele Loreta-Mariile oli eraldi kujundatud tuba meie vanatädi toa kõrval. Viskasin viimaks oma suure kohvri voodi peale ning hakkasin asju lahti pakkima.
Kop-kop . "Ja?" Sisse astus minu vend koos Noraga. "Hei, imeline tuba kas pole?" Poiss krimpsutas vaid korraks nägu, Nora aga kõndis toas ringi ning uuris igat kui viimast detaili selle juures. "Pft, minu meelest on su tuba imearmas, kuigi mulle meeldib enda oma rohkem." Kehitasin vaid Nora arvamuse peale õlgu ning tegin ettepaneku mõisahoovi uurima minna. Kõik nõustusid. "Mm, ma tulen varsti järele, aga enne seda panen ma teised riided ja panen juuksed kinni." Teised ainult noogutasid ning väljusid ruumist.
Kõndisin garderoobi ja valisin juba lahti pakitud asjade seast punase t-särgi ning teksad. Jalaotsa otsustasin panna oma punase-musta täpilised balerinad. Panin juuksed veel hobusesabasse ning kepslesin toast välja, libistasin end mööda käsipuud alla. Enne kui oskasin arvatagi, nägin ma all korrusel vanatädi. "Khmkh, tütarlaps, kas nii siis käitutakse?" Hüppasin kiiresti käsipuu pealt põrandale ning vabandasin. "Heaküll, rohkem ma seda näha ei taha, ma üritan teist siiski korralikke inimesi kasvatada. Ma kuulsin, et te soovite hoovi uudistama minna?" Noogutasin. "Jah, selline plaan oli meil küll."
Vanatädi kutsus mu endaga kaasa ning me kõndisime Mammu tuppa. Pisikene jooksis mulle koheselt sülle ning kallistas kõvasti. "Võta tema kaasa, mul on linnas üks kohtumine kirja pandud ja ma ei saa temaga paar tundi olla, kas teile sobib see?" "Otse loomulikult." Võtsin Mammul käest kinni, ning kõndisin hoovi, kus kõik meid juba ootasid.
___________________________
Nora vaatenurk :
Valisin endale toa sisetunde järgi, avasin ühe ukse ning sissevaadates lõi tuba mu pahviks. Toas oli palju lilli, kohutavalt suur ning uhke voodi, ning peale kauba oli tuba armsates kollakates toonides ja ma armastan seda värvi. Läksin tuppa sisse ning panin kohvri oma voodi kõrvale ja hüppasin suure kaarega oma pehmesse voodisse.
Ehmusin kohutavalt, kui Devin märkamatult mu tuppa oli tulnud ning häält tegi. "Naudid juba oma uut tuba?" Kehitasin õlgu. "Võib ka nii vist öelda. Ja kas sa jäid oma toaga rahule?" Poiss naeratas vaid korraks. "Jah, mulle täitsa meeldib, toonid on kenad ja muide tuba on otse sinu toa vastas." Mu põsed lõid järsku õhetama. "Kas te pole siin kunagi varem käinud, vähemalt ma lugesin seda välja Soffi pilgust..?" Devin istus mu kõrvale voodisse.
"Mina isegi korra olen, mu vanatädi kutsus meid kunagi siia, et emaga rääkida. Aga tädi oli kohutavalt selle vastu, et isa oma koolid pooleli jättis ja minu emaga abiellus. Ta tahtis talle selgeks teha, et nad ei kuulu isaga kokku ja et ta peaks isa ümber veenma tema tolleaegse töökoha suhtes. Ma olin siis võibolla Mammu vanune, ega mäleta sellest midagi." "See on küll nõme, aga ometi aktsepteerid sa teda?" Devin noogutas vaid. "Nojah, ta on siiski meie heaks palju ära teinud."
Järsku kuulsime me Catherine ja Sofie omavahelist vestlust allkorrusel ning otsustasime ära hoovi peale minna.
____________________________________________
Sofie vaatenurk :
Olime terve pärastlõuna ja õhtu hoovi peal, ning uurisime ringi. Me saime isegi teada, et siin olles hakkame me iga kolmapäev ratsatunde võtma ja vanatädiga kanuutamas käima. Homme aga tuleb meile härra Cromwell oma naisega siia, nad on meie uued õpetajad, aga siiski õpetavad nad meile vaid kombeid ja käitumist. Pole õrna aimugi mida see nüüd tähendama peaks, aga alles järgmine kuu hakkame me ühes kohalikus erakoolis käima. Hetkel sööme me kõik koos söögisaalis laua taha ning ajame juttu.
"Sofie, Nora, Devin .. Kuidas teile siin siiamaani meeldinud on?" küsis vanatädi kandikult endale kana tõstes. Nora ja Devin kiitsid kohta taevani ja siis vaatasid nad kõik mulle otsa. "Ee, jaa, mulle meeldib siin väga, kuigi, eks mul on suur koduigatsus peal ja natukene harjumatu on, aga koht ja maja iseenesest on imekaunis ja töötajad on ka väga sõbralikud." Laua taga tekkis vaikus ning me sõime kõik rahus oma praed lõpuni.
Söömist lõpetades panin kahvli ja noa kenast taldriku peale, tõusin söögilauast ning tänasin. Vanatädil oli ainult hea meel minu viisaka käitumise pärast. "Catherine, Devin, Nora, Mammu, head ööd teile!" Lahkusin laua juurest ning jooksin trepist üles ja koheselt oma tuppa. Istusin esimese asjana kohe pehme voodi peale ja vajutasin tööle pisikese teleka seina peal. Nägin veel öökapi peal oma telefoni ning haarasin selle oma kätte, et hommikuks äratus panna. Telefonis jäi mulle koheselt silma mu taustapilt, kus me Harryga kahekesi ühe diivani peal oleme ja ta mind kiusab. Ma igatsen teda nii väga. Valisin Harry numbri ning helistasin talle.
Tuut-tuuut-tuut-tuut.
Harry : Ja?
Mina : Tsauu.
Harry : Tsau ja.
Mina : Millega tegeled?
Harry : Mm, niisama, varsti vist söberitega välja. Ise?
Mina : Hm, nojah. Istusin siin oma toas ja mõtlesin magama minna, kuniks oma telefoni märkasin ja sulle helistasin.
Harry : Mm.
Tekkis piinlik vaikus ja ma arvasin, et pole mõtet teda rohkem tülitada.
Mina : Harry .. ?
Harry : Ja?
Mina : Ma igatsen sind, vägaväga.
Harry : Mina sind ka, armas.
Mina : Head ööd.
Harry : Sullegi.
Panin kõne ära ja sättisin endale hommikuks äratuse, panin teleka kinni, käisin pesus ja panin tuduriided selga. Ronisin veel sooja teki alla ja niipea, kui mu pea pehmet patja puudutas, ma ka magasin.
-ÖÖ-
Kopp-kopp. Avasin oma unised silmad ning ringutasin. "Jaa, sisse." Uksest astus sisse mu vanatädi. "Hommik Sofie, kõik on juba ammu üleval ja sina? Ma palusin ju sul hommikuks endale äratus panna. Edaspidi lasen sind mõnel töölisel äratada." "Vabandust, ma ei kuulnud vist oma äratust." Ajasin end kiirelt voodist välja ja kõndisin vannituppa. Kuulsin veel Catherine häält teisest toast. "Tee kiiresti, sul on aega 40 minutit, siis tulevad Cromwellid." Ja läinud ta oligi. Käisin kiiruga pesust läbi ja nühkisin oma hambad hoolega särama. Harjasin oma tumedad lokid kiiresti kammiga läbi ja valisin endale uued riided. Kõlas taaskord uus koputus mu uksele. Olin seekord viisakam ja läksin ise uksele, et seda avada.
"Ah, sina Devin." "Mis, mina olen siis eikeegi?" Kallistasin vennakest. "Eiih, mul on hea meel sind näha, ma pole sinuga ammu rääkinud, noh, nii korralikult." Devin noogutas vaid. "Räägi siis mulle õeke, kuidas sul vahepeal läinud on?" Ma ei teadnud millest talle rääkida, kuna rõõmustavat on vähe. Lükkasin oma juuksed kõrvale ning istusin toolile. "No, mitte hästi. Mäletad toda pidu reedel? Noo, me suudlesime Oliveriga ja kui ma oleks rohkem isegi joonud oleks see kõik päris halvasti lõppenud ja teiseks ma igatsen kohutavalt Harryt." "Mhmh, saan aru, aga vähemalt saad sa nüüd oma elus uue lehekülje pöörata, siin, Šotimaal." Noogutasin ja naeratasin talle õrnalt. "Tule, Catherine kindlasti ootab juba." Ütlesin veel poisile.
Tuesday, 17 April 2012
Monday, 16 April 2012
seitsmes:
Panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
_______________________________________________________________________________
Kõndisin mööda väsitavat trepikoda aina üles ja üles poole, peatusin uksetaga ning jäin taskust võtmeid sobrama. Enne võtmete leidmist avanes minu ninaees uks ja vastu vaatas mulle äärmiselt unine Devin. Vaatasin teda üllatunud pilguga ning astusin sisse. "Tsauki õeke!" Ütles unine hääl mu kõrvalt. Noogutasin vaid Devinile ning võtsin papud jalast. "Kuidas sa nii vara koju jõudsid?" "Ah, ma tulin juba õhtul koju tagasi, pidu oli suhteliselt mõtetu." Vaatasin korraks vennale otse silmadesse. "Oli tõesti, ja ma lähen nüüd oma tuppa, soovin omaette olla." Kõndisin oma toa ukse poole ja vajutasin ukse lingi alla.
Täpselt kui hakkasin sisse istuma kuulsin üht väga tuttavat häält elutoast. Jätsin oma tuppa mineku sinnapaika ning kõndisin elutuppa. Terve pere istus täna kummalisel kombel seal koos ning laua otsa oli end istuma sättinud mu vanatädi Catherine. Tädikene naeratas mulle juba oma valge naeratusega vastu ja ma tundsin koheselt, kuidas ma põgeneda tahan. Vanatädi hõredad ja pruunid lokid langesid ta õlgadele nii kenasti ja tema uhke kleit varjas ta jalgu. Sitsid ja satsid tema krael rõhutasid ta pikka kaela ja kleidi punane toon ta vanu ja kortsulisi silmi, millega ta mind hetkel pingsalt jälgis. "Kas minu lemmik õepojatütar ei tervitagi mind?" Tema korrektne häälikute välja hääldamine ja korralik kõneviis pani mu alati kokutama. Vaatasin segaduses oleva pilguga Devinile otsa ja ma ei suutnud nende pilkudest midagi välja lugeda.
"Tere, tädi Catherine, ma väga vabandan, ma ei teadnud, et te täna siia tulete." "Keegi meist ei oskanud seda arvata." Pomises Devin mu kõrval mulle vastu. Taas võttis mu vanatädi sõna. "Sofia-" "Sofie." Parandasin teda. "Jah, Sofie, ma eeldan, et sa tead, miks ma siin olen?" Vaatasin teisi endiselt segaduses pilguga. Tegelikult oli see tõesti kummaline et ta siin on. Ta elab muidu Edinburgi äärelinnas, oma uhkes ja suures mõisas, teda on väiksest peale kasvatatud karmilt ja kindlate reeglite järgi. Ta ei tuleks kunagi meie vaesesse katusekorterisse niisama ja pealegi ei ole ta terve sajandi mu isaga suhelnud, kuna ta oli isa vähese tasuga töö vastu. Niisiis ootasin ma huviga põhjust.
"Anna andeks tädi, aga ei tea tõesti." Ma tundsin kuidas kõik järsku end ebamugavalt tundma hakkasid. "Mis siin toimub õieti?" Küsisin juba kärsitu hääletooniga. "Sofie, ära tõsta häält. Asi on nii. Su isa kaotas eile õhtul oma töö ja helistas mulle, kuna ma tean, et ta on suurtes võlgades ja vajab hädasti tööd. Ma olin nõus kõik tema võlad ära maksma, kui ta läheb nüüd õigust õppima ja hiljem heale töökohale. Kuna teie vanaema soovis isale appi minna, et ta ikka söömast jms ei unustaks, läheb ta temaga kaasa. Mina hoolitsen senikaua teie eest edasi ja te tulete koos minuga juba homme Edinburgi." Ma tundsin kuidas mu kurku tekkis suur nutuklimp. Ma ei taha Londonist lahkuda, veelvähem Šotimaale. Ma lihtsalt ei taha!
Tõusin kiirelt laua tagant püsti ning jooksin oma tuppa, silmad täis pisaraid. Lukustasin oma ukse ning istusin prantsatades voodi peale. Haarasin oma pusa taskust telefoni ning valisin Nora numbri. Tuut - tuuut - tuuut - tuuut .. "Võta vastu!" Rääkisin ma omaette. "Jaa?" Vastas mulle viimaks unine hääl. "Oeh, viiimaks!" Üritasin kõigest väest nuukseid alla suruda. "Soff, kas sa nutad?" Jäin vait. "Tibu, räägi mulle kohe, mis on lahti?" "Nora, ma-ma .. ma pean ära kolima.." Ja lasin lihtsalt pisaratel joosta. "MIDA? miks? eiii.. Sa ei tohi mind jätta!" "See on pikk jutt, aga ma pean minema vanatädi juurde ja - " Järsku kõlas mu uksele koputus. "Sry Nora, ma pean minema, hiljem räägib!" Ütlesin kiiruga, panin kõne kinni ning pühkisin ära oma pisarad. "Ja sisse!"
Uks avanes ning sisse astus Catherine. Ta vaatas mind mureliku näoga ning istus mu voodiääre peale. Vaatasin tema kortsulisi käsi ja sellel olevat kuldset kividega kaunistatud ketti. Ta haaras ühe käega minu omast ning vaatas mulle otse silmadesse. "Ma tean, et sul on raske, aga see teeb meile kõigile head, sa saad minu juures õppida parimate õpetajate käe all häid kombeid, sa saaksid hea hariduse ja sa ei jää kunagi millestki ilma. Ma ei sunni sind su riietusstiili või olemust vahetama, ma soovin lihtsalt, et sinust saaks intelligentne inimene ja nii muidugi ka sinu vennast, õekesest ja isast. Ma mõtlesin selle peale veel ka kodus ja ma arvan, et ma annan sulle loa ka Nora kaasa võtta. Ma ei usu, et ta kasuvanemad selle vastu on."
Kallistasin teda automaatselt, mul on nii hea meel, et ma ei pea Norast loobuma, kuid, mis saab Harryst? "Sofie, vaata mulle otsa, rahune veidikene, räägi Noraga, jäta hüvasti oma sõpradega ja palun hakake pakkima, ma isiklikult lähen aitan Loreta-Mariil asju kokku panna ja ära nuta palun, eksole Lilleke?" Noogutasin vaid talle vastu ja ta lahkus mu ruumist. Võtsin voodi alt oma suure ja punase ema vana reisikohvri ning hakkasin riidekapist sinna asju sisse panema. Võibolla on tõesti parem, kui siit ära saan, ma ei peaks siis Oliveri nägema, ega ka Clarie't, ma ei pea kartma õhtust tänavat enam nii palju ega muretsema sellepärast, kas isa ikka saab hakkama.
Vajusin sügavalt mõttesse, millest tagasi kutsus mu alles uksekell. Läksin ukse peale ja nägin seal Harryt, kellele ma kohe kaela hüppasin ning teda hoolega kallistasin. Mu silmad täitusid taas pisaratega, kui mõtlesin, et näen teda võibolla viimast korda. Poiss kallistas mind oma tugeva haardega vastu ning keerutas mind õhus. Kui ta mu tagasi maha pani pühkis ta mu pisarad silmade alt ning vaatas mind oma mureliku pilguga. "Tule ru-ruttu, lä-lähme mu tuppa." Ütlesin ma läbi nuuksete.
Istusime mõlemad mu voodi peale ning rääkisin talle kogu loo ära, mis juhtus. Lükkasin oma juuksed selja taha ning tõusin püsti, otsisin üles oma ehtelaeka ning võtsin välja sealt südamekujulise medaljoni, mille mu ema mulle kunagi kinkis. "Näe, Harry, võta see, siis ma tean vähemalt, et see on kindlas kohas." Panin selle ta peopessa ning kallistasin teda kõvasti. "Ma luban, et hoian seda hoolega ja et tulen sulle külla niii tihedalt kui saan." noogutasin ja kallistasin teda veelkord. "Tahad, ma jään sinuga ööseks siia?" "Oh, see oleks super!" ning naeratasin talle vastu.
Mõtlesin, kas rääkida talle ka eilsest, mis peol juhtus või mitte, kuid otsustasin selle peatükki seljataha jätta ja asjadega edasi minna. Terve õhtu pakkisin ma kurbusega oma hiigelsuurt punast kohvrit ja rääkisin Harryga. Käisime ka viimast korda koos Starbuckis ja istusime pingil, mille ees me esimest korda kohtusime. Ka Nora oli nõus minuga Šotimaale kaasa tulema ja One Direction'i kontserdi lükkasime me ka ära Šotimaa peale.
- Lehvitasin viimast korda kõigile, kes olid meid saatma tulnud, pühkisin mööda põski alla roomanud pisarad ning läksin kontrollist läbi, et lennuki peale saada. -
"Palume kõigil reisijatel turvavööd kinnitada, hakkame maanduma." Vaatasin veel korraks Norale otsa ning kinnitasin turvavöö.
Maapinnale jõudes ja lennujaama suurtest klaasakendest välja vaadates nägin ma sirgumas suuuri ja võõraid maju. Huvitav, millised on mu uued klassikaaslased? Milline saab olema mu tuba ja üleüldse elu siin? Tundsin järsku ehmatavaid käsi oma õlgadel. Vaatasin seljataha ning nägin Norat ja Devinit koos Mammuga. "Kõik korras? Me peame nüüd auto peale minema." Noogutasin ning haarasin oma kohvri ja liikusime auto poole.
Olime juba poolteist tundi sõitnud ja siinne loodus paistab imeline. "Lapsed, vaadake nüüd vasakule." Ütles Catherine üle õla meile. Pöörasime koheselt kõik näod ära ja seal seisis üks ilmatuma suur mõis, mul jooksid judinad üle selja.
Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.
_______________________________________________________________________________
Kõndisin mööda väsitavat trepikoda aina üles ja üles poole, peatusin uksetaga ning jäin taskust võtmeid sobrama. Enne võtmete leidmist avanes minu ninaees uks ja vastu vaatas mulle äärmiselt unine Devin. Vaatasin teda üllatunud pilguga ning astusin sisse. "Tsauki õeke!" Ütles unine hääl mu kõrvalt. Noogutasin vaid Devinile ning võtsin papud jalast. "Kuidas sa nii vara koju jõudsid?" "Ah, ma tulin juba õhtul koju tagasi, pidu oli suhteliselt mõtetu." Vaatasin korraks vennale otse silmadesse. "Oli tõesti, ja ma lähen nüüd oma tuppa, soovin omaette olla." Kõndisin oma toa ukse poole ja vajutasin ukse lingi alla.
Täpselt kui hakkasin sisse istuma kuulsin üht väga tuttavat häält elutoast. Jätsin oma tuppa mineku sinnapaika ning kõndisin elutuppa. Terve pere istus täna kummalisel kombel seal koos ning laua otsa oli end istuma sättinud mu vanatädi Catherine. Tädikene naeratas mulle juba oma valge naeratusega vastu ja ma tundsin koheselt, kuidas ma põgeneda tahan. Vanatädi hõredad ja pruunid lokid langesid ta õlgadele nii kenasti ja tema uhke kleit varjas ta jalgu. Sitsid ja satsid tema krael rõhutasid ta pikka kaela ja kleidi punane toon ta vanu ja kortsulisi silmi, millega ta mind hetkel pingsalt jälgis. "Kas minu lemmik õepojatütar ei tervitagi mind?" Tema korrektne häälikute välja hääldamine ja korralik kõneviis pani mu alati kokutama. Vaatasin segaduses oleva pilguga Devinile otsa ja ma ei suutnud nende pilkudest midagi välja lugeda.
"Tere, tädi Catherine, ma väga vabandan, ma ei teadnud, et te täna siia tulete." "Keegi meist ei oskanud seda arvata." Pomises Devin mu kõrval mulle vastu. Taas võttis mu vanatädi sõna. "Sofia-" "Sofie." Parandasin teda. "Jah, Sofie, ma eeldan, et sa tead, miks ma siin olen?" Vaatasin teisi endiselt segaduses pilguga. Tegelikult oli see tõesti kummaline et ta siin on. Ta elab muidu Edinburgi äärelinnas, oma uhkes ja suures mõisas, teda on väiksest peale kasvatatud karmilt ja kindlate reeglite järgi. Ta ei tuleks kunagi meie vaesesse katusekorterisse niisama ja pealegi ei ole ta terve sajandi mu isaga suhelnud, kuna ta oli isa vähese tasuga töö vastu. Niisiis ootasin ma huviga põhjust.
"Anna andeks tädi, aga ei tea tõesti." Ma tundsin kuidas kõik järsku end ebamugavalt tundma hakkasid. "Mis siin toimub õieti?" Küsisin juba kärsitu hääletooniga. "Sofie, ära tõsta häält. Asi on nii. Su isa kaotas eile õhtul oma töö ja helistas mulle, kuna ma tean, et ta on suurtes võlgades ja vajab hädasti tööd. Ma olin nõus kõik tema võlad ära maksma, kui ta läheb nüüd õigust õppima ja hiljem heale töökohale. Kuna teie vanaema soovis isale appi minna, et ta ikka söömast jms ei unustaks, läheb ta temaga kaasa. Mina hoolitsen senikaua teie eest edasi ja te tulete koos minuga juba homme Edinburgi." Ma tundsin kuidas mu kurku tekkis suur nutuklimp. Ma ei taha Londonist lahkuda, veelvähem Šotimaale. Ma lihtsalt ei taha!
Tõusin kiirelt laua tagant püsti ning jooksin oma tuppa, silmad täis pisaraid. Lukustasin oma ukse ning istusin prantsatades voodi peale. Haarasin oma pusa taskust telefoni ning valisin Nora numbri. Tuut - tuuut - tuuut - tuuut .. "Võta vastu!" Rääkisin ma omaette. "Jaa?" Vastas mulle viimaks unine hääl. "Oeh, viiimaks!" Üritasin kõigest väest nuukseid alla suruda. "Soff, kas sa nutad?" Jäin vait. "Tibu, räägi mulle kohe, mis on lahti?" "Nora, ma-ma .. ma pean ära kolima.." Ja lasin lihtsalt pisaratel joosta. "MIDA? miks? eiii.. Sa ei tohi mind jätta!" "See on pikk jutt, aga ma pean minema vanatädi juurde ja - " Järsku kõlas mu uksele koputus. "Sry Nora, ma pean minema, hiljem räägib!" Ütlesin kiiruga, panin kõne kinni ning pühkisin ära oma pisarad. "Ja sisse!"
Uks avanes ning sisse astus Catherine. Ta vaatas mind mureliku näoga ning istus mu voodiääre peale. Vaatasin tema kortsulisi käsi ja sellel olevat kuldset kividega kaunistatud ketti. Ta haaras ühe käega minu omast ning vaatas mulle otse silmadesse. "Ma tean, et sul on raske, aga see teeb meile kõigile head, sa saad minu juures õppida parimate õpetajate käe all häid kombeid, sa saaksid hea hariduse ja sa ei jää kunagi millestki ilma. Ma ei sunni sind su riietusstiili või olemust vahetama, ma soovin lihtsalt, et sinust saaks intelligentne inimene ja nii muidugi ka sinu vennast, õekesest ja isast. Ma mõtlesin selle peale veel ka kodus ja ma arvan, et ma annan sulle loa ka Nora kaasa võtta. Ma ei usu, et ta kasuvanemad selle vastu on."
Kallistasin teda automaatselt, mul on nii hea meel, et ma ei pea Norast loobuma, kuid, mis saab Harryst? "Sofie, vaata mulle otsa, rahune veidikene, räägi Noraga, jäta hüvasti oma sõpradega ja palun hakake pakkima, ma isiklikult lähen aitan Loreta-Mariil asju kokku panna ja ära nuta palun, eksole Lilleke?" Noogutasin vaid talle vastu ja ta lahkus mu ruumist. Võtsin voodi alt oma suure ja punase ema vana reisikohvri ning hakkasin riidekapist sinna asju sisse panema. Võibolla on tõesti parem, kui siit ära saan, ma ei peaks siis Oliveri nägema, ega ka Clarie't, ma ei pea kartma õhtust tänavat enam nii palju ega muretsema sellepärast, kas isa ikka saab hakkama.
Vajusin sügavalt mõttesse, millest tagasi kutsus mu alles uksekell. Läksin ukse peale ja nägin seal Harryt, kellele ma kohe kaela hüppasin ning teda hoolega kallistasin. Mu silmad täitusid taas pisaratega, kui mõtlesin, et näen teda võibolla viimast korda. Poiss kallistas mind oma tugeva haardega vastu ning keerutas mind õhus. Kui ta mu tagasi maha pani pühkis ta mu pisarad silmade alt ning vaatas mind oma mureliku pilguga. "Tule ru-ruttu, lä-lähme mu tuppa." Ütlesin ma läbi nuuksete.
Istusime mõlemad mu voodi peale ning rääkisin talle kogu loo ära, mis juhtus. Lükkasin oma juuksed selja taha ning tõusin püsti, otsisin üles oma ehtelaeka ning võtsin välja sealt südamekujulise medaljoni, mille mu ema mulle kunagi kinkis. "Näe, Harry, võta see, siis ma tean vähemalt, et see on kindlas kohas." Panin selle ta peopessa ning kallistasin teda kõvasti. "Ma luban, et hoian seda hoolega ja et tulen sulle külla niii tihedalt kui saan." noogutasin ja kallistasin teda veelkord. "Tahad, ma jään sinuga ööseks siia?" "Oh, see oleks super!" ning naeratasin talle vastu.
Mõtlesin, kas rääkida talle ka eilsest, mis peol juhtus või mitte, kuid otsustasin selle peatükki seljataha jätta ja asjadega edasi minna. Terve õhtu pakkisin ma kurbusega oma hiigelsuurt punast kohvrit ja rääkisin Harryga. Käisime ka viimast korda koos Starbuckis ja istusime pingil, mille ees me esimest korda kohtusime. Ka Nora oli nõus minuga Šotimaale kaasa tulema ja One Direction'i kontserdi lükkasime me ka ära Šotimaa peale.
- Lehvitasin viimast korda kõigile, kes olid meid saatma tulnud, pühkisin mööda põski alla roomanud pisarad ning läksin kontrollist läbi, et lennuki peale saada. -
"Palume kõigil reisijatel turvavööd kinnitada, hakkame maanduma." Vaatasin veel korraks Norale otsa ning kinnitasin turvavöö.
Maapinnale jõudes ja lennujaama suurtest klaasakendest välja vaadates nägin ma sirgumas suuuri ja võõraid maju. Huvitav, millised on mu uued klassikaaslased? Milline saab olema mu tuba ja üleüldse elu siin? Tundsin järsku ehmatavaid käsi oma õlgadel. Vaatasin seljataha ning nägin Norat ja Devinit koos Mammuga. "Kõik korras? Me peame nüüd auto peale minema." Noogutasin ning haarasin oma kohvri ja liikusime auto poole.
Olime juba poolteist tundi sõitnud ja siinne loodus paistab imeline. "Lapsed, vaadake nüüd vasakule." Ütles Catherine üle õla meile. Pöörasime koheselt kõik näod ära ja seal seisis üks ilmatuma suur mõis, mul jooksid judinad üle selja.
Mõisa ette jõudes imetlesin selle ees kasvavaid tulipunaseid roose, imelist loodust, suurt talli , aegu näinud seinu ning vapustavalt suurt järve selle kõrval. Vaatasin vanatädile tänuliku pilguga otsa ning istusin oma kohvri peale, et seda vaadet veel ja veel imetleda. "Teil on aega seda kõike veel imetleda, minge sisse juba ja valige endale teisel korrusel toad välja!" Jooksime kõik sisse nii, kuis jalad võtsid.
Saturday, 7 April 2012
Kuues:
Vabandust pika pausi pärast ..
___________________________________________________________________________________
"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
___________________________________________________________________________________
"Võid sisse nüüd tagasi tulla!" Ning tõmbasin kiiruga pluusi veel selga. Uks tuli lahti ning sisse astus Devin. Vaatasin imestunult talle otsa ja talle järgnes ka Harry. "Hmm.. Ja mina mõtlesin, et uksest tuleb sisse ainult Harry." Poisid hakkasid naerma ning Devin võttis laua alt mu tooli ning istus selle peale. Ta asetas oma käed risti ning vaatas mulle kummalise pilguga otsa. Vaatasin mõlemaid poisse kahtlustava pilguga ja toetasin siis ühe käega vastu kapiust.
"Niii, mis viga?" Küsisin nende käest, kuna kannatus hakkas juba katkema. Devin tõusis püsti ja kõndis mu ette ning kergitas veidikene kulme. "Mis sinu ja Harry vahel üldse on? Juba lausa loodad, et ta ainukesena tuppa siseneks?" Pööritasin vaid silmi selle peale. "Okei, tegelikult tahtsin ma teada, et kas sa oled tõesti valmis juba õue minema? Su nägu pole veel korralikult äragi paranenud." Noogutasin. "Ja pealegi.. Minu ja Harry vahel on ainult üks suur õe ja venna armastus." Vaatasin Harryle otsa ja ta noogutas. "Ma arvan kaa, et ära hakka siin mingisuguseid järeldusi oma peas tegema." Vastas Harry talle. "Okeiokei..Jätan meelde, tuvikesed! Harry, tule lähme paneme jakid peale ja siis läheme ka, eksole, õeke?" "Jaja, mine juba!" Harry ja Devin lahkusid ruumist.
Täpselt samat asja küsis ka eile Nora minu käest, kas me siis tõesti näeme välja nagu oleksime paar? Ma valisin endale ühe hästi paksu pusa ning sooja salli. Panin kapiuksed kinni, võtsin laua pealt telefoni koos kõrvaklappidega ja koduvõtmed ning astusin toast välja. Väike Loreta-Marii tuli minu järel ning jooksis vanaema juurde. Läksin elutuppa pisikese järel, et öelda ka vanaemale, et me läheme õue. Ta ainult noogutas ning palus normaalsel ajal tagasi olla. Koridori jõudes olid poisid juba ammu valmis. Panin ka papud jalga ning hakkasime minema.
"Hei, semud!" Hõikas juba Nora, kes meid kambaga õues ootas. "Hei!" Hõikasime kooris vastu ning kõndisime teiste juurde. Kallistasime läbisegi kõiki ning hakkasime arutama kuhu minna ja mida teha. Tuult õnneks õues ei olnud ja päike paistis nii eredalt taevas. Otsustasime, et kõnnime lihtsalt mööda tänavaid ja vaatame, kuhu satume.
Olime juba tunnikese kõndinud, kui Nora suuure paanikaga ühe posti juurde jooksis ja lihtsalt kiljuma hakkas. "Appi, Sofie, Sofie, Sofie, One Direction esineb taas Londonis! Saad sa aru, Londonis! Ma saan viimaks oma kogutud rahaga neid vaatama minna!" Tüdruk jooksis lihtsalt minu juurde ja kallistas mind suurest rõõmust. Tal hakkasid pisarad voolama ja ta oli lihtsalt nii õnnelik. "Ja-ja, saan aru. Kuna see on?" Tüdruk tiris mu plakati juurde ja seal seisis 13. Mai. See on juba kahe nädala pärast. Nora keeras mind nii, et ta mulle silma saaks vaadata. Tema ripsmetušš oli pisaratega natukene laiali läinud, kuid sellegi poolest särasid ta silmad nagu pisikesel kutsikal. "Sofie, ütle nüüd palun, et sa tuled minuga koos, ma salaja olen isegi sinu jaoks raha kogunud, kuna ma tean, et ka sulle meeldivad nad." Naeratasin tüdrukule ja noogutasin talle vaid vastuseks . No, muidugi pole ma nüüd mingi teab, mis suur fänn, aga neid kuulata meeldib mulle ikka.
"Nii poisid, paneme raha kokku ja tähistame seda. Kindlasti ostame me mõne pudeli Jack Daniels'i ja siis palju siidrit, cocat ja mahla, snäkki ja magusat võiks ka ikka korralikult olla, eksole?" Rääkis Nora poistele ja poisid olid ideega rahul ning hakkasid omaette arutama ja vaatasid, palju kellegil raha on. Andsin ka veidikene enda osa juurde, mulle ei meeldi eriti nii, suure kambaga kusagil tähistada ja juua, aga midagi targemat ei olnud mul ka täna teha. Harry tuli mureliku ilmega minu juurde ja puuris mu silmi oma pilguga. "Õeke, oled sa kindel, et tahad minna? Me võime sinuga koju ka kõndida." Vaatasin teda kahtlase pilguga. "Emm, ma jään, sa võid minna, kui sa juua ei taha." Harry kehitas pettunult õlgu ja arvas, et sa siiski läheb vast täna koju. Ta kallistas mind ning lahkus. Ma kardan, et ta solvus. Jäin korraks mõttesse, haarasin taskust telefoni ja panin kõrvaklapid järele.
Olime kella 19.00'ks asjad kokku saanud ning kogunesime Nora juurde, kuna ta vanemad olid paariks päevaks Soome suusareisile läinud. Poisid kutsusid veel rahvast juurde ja erinevaid inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Vaatasin ümberringi ning otsisin Norat, ma ei leidnud teda kusagilt. Istusin siis üles korrusele diivani peale ning vaatasin läbi akna tänava peale, kuniks üks tuttav hääl mu kõrval köhatas ja tähelepanu endale tõmbas. Mu ees seisis mu paralleel klassivend Oliver. "Hei!" Ütles ta ning istus mu kõrvale. "Mhmh." Vastasin ning pöörasin taas näo tänava poole. Poiss üritas taaskord sõna võtta. "Khmkh, ega sa juhuslikult alt midagi ei taha?" "Mida?" Küsisin, kuna alt kostuv muusika oli kõrvulukustav. "Juua ei soovi?" Küsis ta nüüd veidikene kõvema hääletooniga. Kehitasin õlgu ning olin nõus temaga alla korrusele kööki minema, et paar jooki kokku segada.
Haaran esimese asjana laua pealt oma lemmiku, Jacki, ning segan selle coca'ga. Tegin seda 1/3 topsi täit ning istusin laua taha, et seda rahulikult juua. Oliver istus mu kõrvale ning ma tundsin kuidas ta pilk terve selle aja minul on. Vaatasin teda hetkeks kahtluse pilguga ning ta viskas pilgu oma topsi suunas. Otsustasin ebameeldiva vaikuse katkestada. "Hm, mis sa siis juua võtsid?" "Jack'i." Naeratasin talle, kuna tal tundub minuga päris sama maitse olevat. Kuna mulle tundus, et see jututeema ei taha kohe üldse edasi areneda, võtsin ma laua pealt oma topsi ning kõndisin elutuppa teiste juurde.
Istusin esimese ettejuhtuva vaba koha peale ning võtsin taskust välja oma telefoni, lükkasin häirivad juuksesalgud kõrvataha ning saatsin Harryle sõnumi sisuga "Hei, mis teed?". Ta oleks võinud ka siia peole tulla, siis oleks mul vähemalt isik, kes mu tuju alati üleval suudaks hoida, hetkel oli mul lihtsalt ülimalt igav. Jäin oma telefonisse sobrama ja järsku tõusis püsti Nora. Kõikide pilgud koondusid talle ja ta suundus kontsaklõbinal meie kõigi ette. "Hmm, ma vaatan, et mõnel on siin juba päris igav..." Ning tegi mulle siis silma. "..Niiet, mis te arvate ühest heast õudukas?" Enamus olid päri ning hakkasid arutama, millist siis neist vaadata.
Peale õudukat kõndisin ma väsinult ülemisele korrusele, külaliste tuppa ning viskasin end voodisse pikali. Panin silmad kinni ning hakkasin vaikselt laulma esimest laulu mis mulle pähe tuli. I remember tears streaming down your face. When I said, I'll never let you go. When all those shadows almost .. "Kmhkmh, sa laulad hästi." Vaatasin selja taha ja seal seisis Oliver. Ta juuksed olid sassis, seljas tavaline neoon kollane t-särk musta kirjaga ja ta käes oli 2 suurt topsi. Ajasin ennast istukile ning kutsusin ta enda kõrvale. Ta andis ühe topsi mulle. Nuusutasin topsi sisu ning maitsesin seda. Puhas Jack Daniels.
Oli taas see ebameeldiv vaikus, kuniks Oliver sõna võttis. "Hmm, mida sa siis muidu laulsid siin ennem?" Tundsin, kuidas mu põsed lõid järsku õhetama. "Hm, no, Safe and Sound .. noh, sellest filmist, see The Hunger Games." "Ja, see pidavat hea film olema." Noogutasin talle ainult vastuseks ning tundsin, kuidas uni minust võitu hakkab saama. Võtsin paar suuremat lonksu veel joogist ning panin selle öökapi peale, asetasin pea oma padjale ning sulgesin silmad.
Ega ma kaua sedasi olla ei saanudki, juba tundsin ma Oliveri huuli enda omadel ja tahest-tahtmata vastasin ma talle samaga. Ma ei tundnud ta vastu midagi, aga nagu ammu teada tõmbab ka iga väiksem alkoholi tarbimine mul pea sassi. Suudlused muutusid järjest jõulisemaks ja kirglikumaks, ta ronis mulle peale ning hakkas mu soojal kampsunil nööpe lahti arutama. Peatasin ta tegevuse ning vaatasin otse tema rohelistesse silmadesse ning üritasin tema alt ära põgeneda. "Oliver, sa oled purjus." Ta üritas mind veel suudelda, kuid ma põiklesin vastu. "Ei, Oliver, sa ei ole kaine, lase mind lahti!" Ta silitas mu tumedaid lokke ning tuli mu pealt maha. "Okei, anna andeks, ma ei tahtnud. Ma lähen vaatan parem, mis all teised teevad. Noogutasin vaid ning tõmbasin oma jalad tugevalt vastu oma keha.
Mis mul viga on? Miks ma suudlen üldse lihtsalt mingit suvalist tüüpi oma paralleelklassist? Oliver lahkus toast ning jättis mu üksinda sellesse pimedasse ruumi. Pühkisin pisarad, mis mu silmadesse tekkinud olid ning keerasin toa ukse seest poolt lukku. Pugesin kiiresti tekialla ning nutsin ennast vaevaliselt sügavasse unne.
Hommikul paistis mulle päike juba varakult silma. Tegin silmad vaikselt lahti ja tundsin, kuidas mu pea tuikab hästi õrnalt. Ma ei kavatsenud sellest eriti välja teha ning haarasin oma teksade taskust telefoni ning avastasin sealt 2 uut sõnumit. Pühkisin veel oma uniseid silmi ning lükkasin oma sassis juuksed kõrvale. Avasin sõnumid ning nagu näha, olid mõlemad tulnud Harrylt.
Lugesin läbi 1. sõnumi :
Hei jah, kuule, räägin siin oma pisivennaga, oleme kahekesi üksinda kodus. Ja ise? Kuidas pidu on?
Oeh, ja mina jätsin talle vastamata, kuna ma lihtsalt unustasin ennast ära .. Avasin seejärel teise sõnumi :
Okei, nagu ma näen siis on sul palju tegemist, aga homme ma tulen su juurest läbi, mul jäi mata tv sinu juurde. Tsauki.
Hm, panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin kiiruga vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
___
Mõtetu ja kahtlane osa, ma tean.
Seda, kui kaua uue osaga läheb, ma ei tea, aga luban, et teen selle niipea, kui ma aega ja mõtteid saan.
___________________________________________________________________________________
"Kas sa tahad kusagile minema hakata?" Küsis Harry, kes lapse kõrvalt veidikene aega ka minu jaoks leidis. "Hm, Venna, kas sa ei arva, et ma olen juba natukene liiga kaua siin nelja seina vahel passinud?" Ta tõusis voodist püsti ning seisis mu ette. Tegin endale paluva näo pähe ning puurisin läbi tema rohekas-pruunide silmade. Viimaks ta sulas ning andis oma nõusoleku. "Heaküll, läheme siis välja, kutsume Nora ja Tarmo ka nt?" Noogutasin ning lisasin juurde veel ka Devini ning teiste poiste nimed, kes Tarmo ja Harry kambas liikusid. Saatsin poisi uksest välja ning vahetasin riided ära.
___________________________________________________________________________________
"Võid sisse nüüd tagasi tulla!" Ning tõmbasin kiiruga pluusi veel selga. Uks tuli lahti ning sisse astus Devin. Vaatasin imestunult talle otsa ja talle järgnes ka Harry. "Hmm.. Ja mina mõtlesin, et uksest tuleb sisse ainult Harry." Poisid hakkasid naerma ning Devin võttis laua alt mu tooli ning istus selle peale. Ta asetas oma käed risti ning vaatas mulle kummalise pilguga otsa. Vaatasin mõlemaid poisse kahtlustava pilguga ja toetasin siis ühe käega vastu kapiust.
"Niii, mis viga?" Küsisin nende käest, kuna kannatus hakkas juba katkema. Devin tõusis püsti ja kõndis mu ette ning kergitas veidikene kulme. "Mis sinu ja Harry vahel üldse on? Juba lausa loodad, et ta ainukesena tuppa siseneks?" Pööritasin vaid silmi selle peale. "Okei, tegelikult tahtsin ma teada, et kas sa oled tõesti valmis juba õue minema? Su nägu pole veel korralikult äragi paranenud." Noogutasin. "Ja pealegi.. Minu ja Harry vahel on ainult üks suur õe ja venna armastus." Vaatasin Harryle otsa ja ta noogutas. "Ma arvan kaa, et ära hakka siin mingisuguseid järeldusi oma peas tegema." Vastas Harry talle. "Okeiokei..Jätan meelde, tuvikesed! Harry, tule lähme paneme jakid peale ja siis läheme ka, eksole, õeke?" "Jaja, mine juba!" Harry ja Devin lahkusid ruumist.
Täpselt samat asja küsis ka eile Nora minu käest, kas me siis tõesti näeme välja nagu oleksime paar? Ma valisin endale ühe hästi paksu pusa ning sooja salli. Panin kapiuksed kinni, võtsin laua pealt telefoni koos kõrvaklappidega ja koduvõtmed ning astusin toast välja. Väike Loreta-Marii tuli minu järel ning jooksis vanaema juurde. Läksin elutuppa pisikese järel, et öelda ka vanaemale, et me läheme õue. Ta ainult noogutas ning palus normaalsel ajal tagasi olla. Koridori jõudes olid poisid juba ammu valmis. Panin ka papud jalga ning hakkasime minema.
"Hei, semud!" Hõikas juba Nora, kes meid kambaga õues ootas. "Hei!" Hõikasime kooris vastu ning kõndisime teiste juurde. Kallistasime läbisegi kõiki ning hakkasime arutama kuhu minna ja mida teha. Tuult õnneks õues ei olnud ja päike paistis nii eredalt taevas. Otsustasime, et kõnnime lihtsalt mööda tänavaid ja vaatame, kuhu satume.
Olime juba tunnikese kõndinud, kui Nora suuure paanikaga ühe posti juurde jooksis ja lihtsalt kiljuma hakkas. "Appi, Sofie, Sofie, Sofie, One Direction esineb taas Londonis! Saad sa aru, Londonis! Ma saan viimaks oma kogutud rahaga neid vaatama minna!" Tüdruk jooksis lihtsalt minu juurde ja kallistas mind suurest rõõmust. Tal hakkasid pisarad voolama ja ta oli lihtsalt nii õnnelik. "Ja-ja, saan aru. Kuna see on?" Tüdruk tiris mu plakati juurde ja seal seisis 13. Mai. See on juba kahe nädala pärast. Nora keeras mind nii, et ta mulle silma saaks vaadata. Tema ripsmetušš oli pisaratega natukene laiali läinud, kuid sellegi poolest särasid ta silmad nagu pisikesel kutsikal. "Sofie, ütle nüüd palun, et sa tuled minuga koos, ma salaja olen isegi sinu jaoks raha kogunud, kuna ma tean, et ka sulle meeldivad nad." Naeratasin tüdrukule ja noogutasin talle vaid vastuseks . No, muidugi pole ma nüüd mingi teab, mis suur fänn, aga neid kuulata meeldib mulle ikka.
"Nii poisid, paneme raha kokku ja tähistame seda. Kindlasti ostame me mõne pudeli Jack Daniels'i ja siis palju siidrit, cocat ja mahla, snäkki ja magusat võiks ka ikka korralikult olla, eksole?" Rääkis Nora poistele ja poisid olid ideega rahul ning hakkasid omaette arutama ja vaatasid, palju kellegil raha on. Andsin ka veidikene enda osa juurde, mulle ei meeldi eriti nii, suure kambaga kusagil tähistada ja juua, aga midagi targemat ei olnud mul ka täna teha. Harry tuli mureliku ilmega minu juurde ja puuris mu silmi oma pilguga. "Õeke, oled sa kindel, et tahad minna? Me võime sinuga koju ka kõndida." Vaatasin teda kahtlase pilguga. "Emm, ma jään, sa võid minna, kui sa juua ei taha." Harry kehitas pettunult õlgu ja arvas, et sa siiski läheb vast täna koju. Ta kallistas mind ning lahkus. Ma kardan, et ta solvus. Jäin korraks mõttesse, haarasin taskust telefoni ja panin kõrvaklapid järele.
Olime kella 19.00'ks asjad kokku saanud ning kogunesime Nora juurde, kuna ta vanemad olid paariks päevaks Soome suusareisile läinud. Poisid kutsusid veel rahvast juurde ja erinevaid inimesi muudkui kogunes ja kogunes. Vaatasin ümberringi ning otsisin Norat, ma ei leidnud teda kusagilt. Istusin siis üles korrusele diivani peale ning vaatasin läbi akna tänava peale, kuniks üks tuttav hääl mu kõrval köhatas ja tähelepanu endale tõmbas. Mu ees seisis mu paralleel klassivend Oliver. "Hei!" Ütles ta ning istus mu kõrvale. "Mhmh." Vastasin ning pöörasin taas näo tänava poole. Poiss üritas taaskord sõna võtta. "Khmkh, ega sa juhuslikult alt midagi ei taha?" "Mida?" Küsisin, kuna alt kostuv muusika oli kõrvulukustav. "Juua ei soovi?" Küsis ta nüüd veidikene kõvema hääletooniga. Kehitasin õlgu ning olin nõus temaga alla korrusele kööki minema, et paar jooki kokku segada.
Haaran esimese asjana laua pealt oma lemmiku, Jacki, ning segan selle coca'ga. Tegin seda 1/3 topsi täit ning istusin laua taha, et seda rahulikult juua. Oliver istus mu kõrvale ning ma tundsin kuidas ta pilk terve selle aja minul on. Vaatasin teda hetkeks kahtluse pilguga ning ta viskas pilgu oma topsi suunas. Otsustasin ebameeldiva vaikuse katkestada. "Hm, mis sa siis juua võtsid?" "Jack'i." Naeratasin talle, kuna tal tundub minuga päris sama maitse olevat. Kuna mulle tundus, et see jututeema ei taha kohe üldse edasi areneda, võtsin ma laua pealt oma topsi ning kõndisin elutuppa teiste juurde.
Istusin esimese ettejuhtuva vaba koha peale ning võtsin taskust välja oma telefoni, lükkasin häirivad juuksesalgud kõrvataha ning saatsin Harryle sõnumi sisuga "Hei, mis teed?". Ta oleks võinud ka siia peole tulla, siis oleks mul vähemalt isik, kes mu tuju alati üleval suudaks hoida, hetkel oli mul lihtsalt ülimalt igav. Jäin oma telefonisse sobrama ja järsku tõusis püsti Nora. Kõikide pilgud koondusid talle ja ta suundus kontsaklõbinal meie kõigi ette. "Hmm, ma vaatan, et mõnel on siin juba päris igav..." Ning tegi mulle siis silma. "..Niiet, mis te arvate ühest heast õudukas?" Enamus olid päri ning hakkasid arutama, millist siis neist vaadata.
Peale õudukat kõndisin ma väsinult ülemisele korrusele, külaliste tuppa ning viskasin end voodisse pikali. Panin silmad kinni ning hakkasin vaikselt laulma esimest laulu mis mulle pähe tuli. I remember tears streaming down your face. When I said, I'll never let you go. When all those shadows almost .. "Kmhkmh, sa laulad hästi." Vaatasin selja taha ja seal seisis Oliver. Ta juuksed olid sassis, seljas tavaline neoon kollane t-särk musta kirjaga ja ta käes oli 2 suurt topsi. Ajasin ennast istukile ning kutsusin ta enda kõrvale. Ta andis ühe topsi mulle. Nuusutasin topsi sisu ning maitsesin seda. Puhas Jack Daniels.
Oli taas see ebameeldiv vaikus, kuniks Oliver sõna võttis. "Hmm, mida sa siis muidu laulsid siin ennem?" Tundsin, kuidas mu põsed lõid järsku õhetama. "Hm, no, Safe and Sound .. noh, sellest filmist, see The Hunger Games." "Ja, see pidavat hea film olema." Noogutasin talle ainult vastuseks ning tundsin, kuidas uni minust võitu hakkab saama. Võtsin paar suuremat lonksu veel joogist ning panin selle öökapi peale, asetasin pea oma padjale ning sulgesin silmad.
Ega ma kaua sedasi olla ei saanudki, juba tundsin ma Oliveri huuli enda omadel ja tahest-tahtmata vastasin ma talle samaga. Ma ei tundnud ta vastu midagi, aga nagu ammu teada tõmbab ka iga väiksem alkoholi tarbimine mul pea sassi. Suudlused muutusid järjest jõulisemaks ja kirglikumaks, ta ronis mulle peale ning hakkas mu soojal kampsunil nööpe lahti arutama. Peatasin ta tegevuse ning vaatasin otse tema rohelistesse silmadesse ning üritasin tema alt ära põgeneda. "Oliver, sa oled purjus." Ta üritas mind veel suudelda, kuid ma põiklesin vastu. "Ei, Oliver, sa ei ole kaine, lase mind lahti!" Ta silitas mu tumedaid lokke ning tuli mu pealt maha. "Okei, anna andeks, ma ei tahtnud. Ma lähen vaatan parem, mis all teised teevad. Noogutasin vaid ning tõmbasin oma jalad tugevalt vastu oma keha.
Mis mul viga on? Miks ma suudlen üldse lihtsalt mingit suvalist tüüpi oma paralleelklassist? Oliver lahkus toast ning jättis mu üksinda sellesse pimedasse ruumi. Pühkisin pisarad, mis mu silmadesse tekkinud olid ning keerasin toa ukse seest poolt lukku. Pugesin kiiresti tekialla ning nutsin ennast vaevaliselt sügavasse unne.
Hommikul paistis mulle päike juba varakult silma. Tegin silmad vaikselt lahti ja tundsin, kuidas mu pea tuikab hästi õrnalt. Ma ei kavatsenud sellest eriti välja teha ning haarasin oma teksade taskust telefoni ning avastasin sealt 2 uut sõnumit. Pühkisin veel oma uniseid silmi ning lükkasin oma sassis juuksed kõrvale. Avasin sõnumid ning nagu näha, olid mõlemad tulnud Harrylt.
Lugesin läbi 1. sõnumi :
Hei jah, kuule, räägin siin oma pisivennaga, oleme kahekesi üksinda kodus. Ja ise? Kuidas pidu on?
Oeh, ja mina jätsin talle vastamata, kuna ma lihtsalt unustasin ennast ära .. Avasin seejärel teise sõnumi :
Okei, nagu ma näen siis on sul palju tegemist, aga homme ma tulen su juurest läbi, mul jäi mata tv sinu juurde. Tsauki.
Hm, panin telefoni tagasi taskusse, tegin voodi kiiruga ära ning kõndisin vannituppa. Käisin kiiruga vetsus ning kohendasin oma soengut veidikene, meigi pärast polnud mul vaja muretseda, kuna seda ma eelmine päev peale ei pannudki. Heidsin veel toale pilgu peale ning lahkusin. Kõik ülejäänud magasid, seega ma ei hakanud neid äratama. Panin esikus oma paksu pusa taas selga, papud jalga ning hakkasin kodu poole kõndima.
___
Mõtetu ja kahtlane osa, ma tean.
Seda, kui kaua uue osaga läheb, ma ei tea, aga luban, et teen selle niipea, kui ma aega ja mõtteid saan.
Subscribe to:
Comments (Atom)