"Ah, sina Devin." "Mis, mina olen siis eikeegi?" Kallistasin vennakest. "Eiih, mul on hea meel sind näha, ma pole sinuga ammu rääkinud, noh, nii korralikult." Devin noogutas vaid. "Räägi siis mulle õeke, kuidas sul vahepeal läinud on?" Ma ei teadnud millest talle rääkida, kuna rõõmustavat on vähe. Lükkasin oma juuksed kõrvale ning istusin toolile. "No, mitte hästi. Mäletad toda pidu reedel? Noo, me suudlesime Oliveriga ja kui ma oleks rohkem isegi joonud oleks see kõik päris halvasti lõppenud ja teiseks ma igatsen kohutavalt Harryt." "Mhmh, saan aru, aga vähemalt saad sa nüüd oma elus uue lehekülje pöörata, siin, Šotimaal." Noogutasin ja naeratasin talle õrnalt. "Tule, Catherine kindlasti ootab juba." Ütlesin veel poisile.
_______________________________________________________________________________________________
Kõndisime trepist alla ja nägime suures saalis juba Cromwelle, kes tädi Catherine'ga rääkisid. Viimaks märkas vanatädi ka meid. "Oh, siin te oletegi, ma mõtlesin, et ma pean teid juba kutsuma tulema. Kellaajast kinni pidamine on väga hea näitaja juba." lausus tädi. "Nora peaks ka igahetk saabuma." Lisas Devin trepist üles vaadates. Läksime Deviniga härra ja proua Cromwelli juurde ning tutvustasime end. "Tere, mina olen Sofie." Laususin mõlemal kätt surudes. "Tere, Devin." lausus vend. Täpselt õigel ajal kiirustas ka trepist alla Nora, kus oli endale ilusa kleidi selga pannud ning oma juuksed kenasti kõrgele hobusesabasse seadnud. "Vabandust, et ma hilinesin." vabandas tüdruk õpetajate ees. "Nora." lisas ta veel kätt surudes. "Nii, mina jätan teid nüüd omavahele, mul on üht-teist teha. Sally juhata nad talveaeda, ma arvan, et seal on sobib neil tunde läbi viia." Töötaja vaid noogutas, ning me kõik kõndisime tema järel.
Talveaed oli suur ja sinna sisse paistsid kenast päikesekiired, mis muutsid toa palju elavamaks ja rõõmsamaks. Istusime toa keskel olevatele toolidele ja nagu arvata oli, ei tee me esimesel tunnil suurt midagi ja rohkem kuulame, kui tegutseme. Peale tunniajalist sissejuhatust soovisid õpetajad aeda minna, et meile õpetada töötajatega suhtlemist. Kõndisin vaikselt Nora kõrvale ning tundsin järsku kuidas kingad mu jalgu soonima olid hakanud. "Nora, kas sina jõuad seda enam kuulata? Mina olen küll juba surmani väsinud." rääkisin Norale. Tüdruk noogutas mulle esialgu vaid. "Päris mõtetu tõesti, aga ma arvan, et see tuleb meile elus kasuks."
Rohkem me ei rääkinud. Tundsin, et ei kannata enam kingade soonimist välja ja võtsin need jalast. Proua Cromwell nägi seda ning jäi seisma. "Preili, mida te omast arust teete?" küsis ta päris pahasel toonil minu käest. "Mm, võtan kingi jalast, kuna need soonivad." ütlesin, lootes, et sellest ei tule suurt probleemi. "Preili, just selle pärast kahtaksegi jalanõude all õhukesi nahatooni sokke ja paljajalu käimist võid sa ka vaid oma vabast ajast harrastada, mitte keset minu tundi." ütles proua. Panin kingad kiiruga jalga tagasi ning vabandasin ja lonkasin kuidagi teistele järele.
Õppetund venis väga pikaks ja mu jalad lõid lõpus juba kohutavalt tuld. Ütlesime veel õpetajatele headaega ning läksime majja tagasi sisse. Teised jooksid koheselt kööki, et Mathilda ja Angela neile midagi head süüa teeks, mina aga istusin koheselt ukse kõrvale diivanile ning võtsin oma kingad jalast. Ma olin kohutavalt väsinud, soovisin sel hetkel vaid minema minna, tagasi oma vana elu juurde ja teha kõike nii, nagu üks normaalne inimene. Märkamatult oli saali vanatädi tulnud ning istus nüüd minu kõrvale.
"Kullake, mis lahti on?" küsis tädi minu käest murelikul toonil. Ma olin päris üllatunud, kuuldes, teda nii rääkimas, kuna tavaliselt ütleks ta selle kõige peale, et ära mossita ja mine oma tegemiste juurde tagasi. "Midagi, mul on lihtsalt kõrini sellest juba, ma tahan oma vana elu tagasi." karjusin talle ning pisarad mu silmis hakkasin lihtsalt voolama. Tädi kallistas mind kõvasti ning võttis mu käest mu kingad. "Ka minul on sellised olukordi olnud, hiljem olid mu jalad veel tükk aega ville täis." lausus tädi mulle ise naerdes. Pühkisin silmaalused pisaratest puhtaks ning vaatasin tädile otsa. "Kas tõesti?" küsisn temalt. "Jah, aga kõik see õpetas mulle alati midagi. Tuleb valida endale mugavad kingad, ja osta endale terve virna õhukesi sokke kaasa. Ma peaksin su kunagi koos Noraga linna shoppama võtma. Kas sobib?" rääkis tädi mulle pika jutu maha. "Muidugi." laususin. "Mine lippa nüüd ka kööki ja moosi endale midagi head välja, ma pean korraks linnas ära käima, Loretta-Marii jäi ka oma tuppa mängima, et tema järele peab ka vahepeal vaatama." sõnas tädi. Jooksin peale seda kiiresti kööki ja nägin, et teised olid ka mulle juba ühe taldriku täie toitu nõudnud, mida ma nüüd hoolega sööma kukkusin.
Sellest elust siin Šotimaal on möödunud juba paar kuud. Koolis läheb mul imehästi, kuigi kahju, et me seal oma kaasõpilastega eriti suhelda ei saa. Harryga .. no, temaga pole ma juba pikalt rääkinud. Ta ei vasta mu kõnedele ja Nora ütles, et ta olevat järjest rohkem pidudel hakanud käima ja ta hinded olevat alla läinud. Ja oh seda üllatust, Devinist ja Norast oli vahepeal ka paar saanud. Hetkel suundume me taas kõik koos kooli poole bussiga ning arutame oma nädalavahetuse plaane.
"Me Noraga mõtlesime, et võiks ühe väikse hobumatka jõe äärde ette võtta ja pealegi pidi meile vist isa ka laup. öösel külla sõitma," lausus Devin. Mu silmad läksid suurteks kui tõllarattad ja ma tundsin kuidas üle pika aja mu näole naeratus maaliti. "Tõesti?" küsisin imestunult. Devin ja Nora vaid noogutasid ning kinkisid üksteisele ühe armsa musi. Vaatasin aknast välja ning jäin mõtlema Harryst, Oliverist, isast ja vanaemast. Ma ei jõua ära oodata seda hetke, kui neid näen. Eriti isa, ma tahan talle juba rääkida, mida näinud ja õppinud olen. Järsku müksas mind Devin ja suunas käega õue poole. Tõesti, me olime kooli ette jõudnud. Haarasin oma ranitsa ning jooksin teiste järel bussist välja.
Hingasin sisse linnalõhna ning hakkasin trepist üles kõndima. Devin ja Nora jõudsid ka mulle järele. "Sofie, sa polegi veel rääkinud, mida sina nädalavahetusel teha plaanid!" lausus Devin minu kõrvale tulles. Jäin hetkeks seisma, et mõelda. "Ma arvan, et loen veel raamatuid." vastasin Devinile. Ma olen juba tervelt kuuaega järjest raamatuid lugenud, et oma mõtteid, eelmisest elust Londonis, eemal hoida. Devin vaid vaatas mulle kurva pilguga otsa ning noogutas.
Kooli päev möödus kiirelt, isegi liiga kiirelt. Oleksin soovinud veel kodust eemal olla. Täna tuli meile erandlikult tädi kooliette järele ning rääkis mulle, et keegi olevat soovinud mind terve päev kärsitult kätte saada, kuidas see isik ei maininud kahjuks mitte kordagi oma nime. Olin juba uudishimust ärevil ning ootasin koju jõudmist, et ka oma telefoni kiigata, ehk on ta ka sinna helistanud. Rääkisime ka tädile oma nädalavahetuse plaanidest ja tädi rääkis, et soovib suurt pidu isa tuleku auks korraldada. Me kõik olime selle poolt.
"Sofie, homme läheme sinuga poodi ja ostame sulle ühe kena kleidi isa tulekuks ja ma arvan, et sa tahad kindlasti ka raamatupoest läbi kiigata, eksole?" rääkis tädi rõõmsal häälel. "Muidugi, tädi, see on hea mõte ma arvan." Naeratasin tädile ning me Noraga hakkasime arutama, mida kõike võiks mu isa taas tervitamiseks teha.
Jõudes taas mõisa ukse ette jooksin ma kõigest väest trepist üles, et oma telefoni uurima minna. Ma ei tea miks selle isiku kõned mind nii uudishimulikuks tegid, aga ma tundsin, et pean teada saama, kes ta oli ja mida ta soovis. Komistasin päris mitu korralikku korda ning nägin kuidas Nora mulle järele jooksis, kuid siiski mulle tuppa ei järgnenud.
Astudes koheselt oma tuppa, haarasin ma kummuti pealt oma pisikese telefoni ning leidsin eest 7 vastamata kõne. Helistajaks oli ... Harry. Mu süda jättis paar lööki vahele ning ma vajusin sinna samasse maha pikali ning lihtsalt hakkasin nutma. Ma olin teda need kuud kohutavalt igatsenud, seda igatsust ei suuda kuidagi kirjeldada. Ühel hetkel pühkisin ma lihtsalt oma pisarad, tõusin istukile ning vajutasin rohelist nuppu helistamiseks. Peale paari kutsumiskorda vastas mulle üks poolenisti võõras, kuid samas ka väga tuttav hääl.
Harry: Ja?
Sofie: Mina, Sofie siin. Ma kuulan.
Minule endalegi ootamatult hakkas poiss telefoni toru otsas nutma ning üritas läbi nuuksete rääkima hakata.
Sofie: On kõik korras, Harry? Oled sa joonud?
Harry: Mitte ükski pudel ei suuda mu igatsust enam kustutada. Sofie, palun tule tagasi. Kõik see aeg, see esimene kord kui ma sind nägin .. Sofie ..?
Sofie: Ja?
Mu süda hakkas veel kiiremini lööma.
Harry: Ma armastan sind.
Hakkasin lihtsalt telefoni otsas nuuksuma, kuna teadsin, et ka mina tunnen ta vastu midagi, kuid ma pole selles päris kindel, mis see on. Soovisin teda sel hetkel ainult näha, see oli ainus mida ma soovisin.
Sofie: Harry ma igatsen sind. Ära nuta, palun. Palun tule siia, Šotimaale, järgmise lennuga, kohe, palun.
Harry: Tulen, ma luban.
Tuut-tuut-tuut..
Kõlas koputus mu toa uksele ning sisse astus Nora. "Issand, Soff, mis lahti, vasta mulle, miks sa nutad?" Ajasin end kuidagi käpukile maast ning kallistasin Norat kõvasti ja lihtsalt nutsin tema najal.
